Tundub nagu iseenesestmõistetav, et kohalikes haridusasutustes söövad lapsed kohalikku toitu. Hiiumaal eriti. Miks peaks vedama kartulit või igasugu juurikaid kohale mandrilt või koguni Saaremaalt.
Aga selgub, et just mujalt toidu kohale toomine on hulga lihtsam. Õigupoolest teist võimalust ei olegi. Väikestes kogustes saab muidugi kool vajaliku tooraine kohaliku tootja käest, aga kui jutt läheb juba suurematele kogustele, hoiustamistingimustele või logistikale, jookseb kõik kokku.
Tegelikult ei ole see vaid Hiiumaa koolitoidu probleem, vaid väiketootjaid kummitav mure üldse. Ühelt poolt soovitakse suuremaid koguseid, mida väiketootja tagada ei suuda, teisalt on väikeste koguste logistiline pool jällegi hirmus keeruline.
Probleem ei tundu ületamatu. Tundub, nagu seni ei ole murekohti ja võimalikke lahendusi lõpuni läbi räägitud. Tänasest leheloost aimub, et ülesanne pole võimatu, kuid nõuab head plaani ja kõikide osapoolte koostööd.
Kindlasti nõuaks hoiustamistingimuste loomine raha, kuid sama kindlasti on olemas meetmeid, mis taolist ettevõtmist toetaks.
Võimalik, et ka koolidel-lasteaedadel tuleks oma söögi-köögipoolt veidi rohkem planeerida, ja tootjatel võtta ka väike risk ja ükski asi ei hakka ka kohe tööle kui kellavärk.
Kuid pikas pildis võidaksid plaanist kõik: koolid, lapsed, tootjad. Rääkimata kuvandist, et Hiiumaa on paik, kus koolilapsed saavad suuresti kohalikku toitu.
Kõik hakkab tahtmisest. Seda justkui oleks.
Raul Vinni
ja