Eestis on kõik käpalised võetud looduskaitse alla. See tähendab, et kõik 37 liiki peaks saama kasvada ja edeneda nii kuis neile soodus ja neile meeldib. Tegelikkuses ei ole asjad aga sugugi nii roosilised.
Niitude võsastumisest ei maksa rääkidagi. Või siis metssead. Nemad ampsavad õitseajal ööviiulite maa-alused osad puhtalt ära, jättes surevad õisikuvarred nukralt närbuma.
Hea küll, ööviiulid on veel meil üsna tavalised. Aga näiteks peamiselt ainult Saaremaal leviv maikuine õitseja arukäpp on tõsises ohus. Siiamaani valdab mind masendus, kui meenutan kahe aasta eest Kuressaare Loode tammiku servas nagu traktoriga üles küntud looniitu. Ainult mõni harv arukäpp oli seal sigadele veel kahe silma vahele jäänud. Samused niiöelda metsanotsud on miskipärast just arukäppade järele lausa hullud.
Nüüd jõuan inimeseni. Inimene loob, samas ka hävitab käpalistele sobivaid kasvu-alasid. Tänapäeval pigem vaid hävitab. Vormiliselt on kõik orhideed kaitse all, ent leebeim, kolmas kategooria, ei tähenda tegelikult mitte midagi. Näiteks teid on vaja uuendada ja sestap käpalisi täis maanteekraave sügavamaks kaevata ning keegi ei hakka sealt mingeid käppi ümber istutama. Teise kategooria taimede puhul ehk heal juhul küll, aga kui tulemuslikuks see tegelikult osutuks…
Või võtta koduaiad. Enamus aiaomanikest põristab niidukiga ühetoonilisi laiu rohelisi välju, pööramata tähelepanu, et mõnede toredate põllulillede seas ka seal ehk käpalisi leidub. Suur käopõll võib aga lausa n-ö umbrohuks muutuda. Mu sõnajalakiviktaimlas sigineb neid aina juurde. Kunagi ammu katkusin neid muu õistaimeprahiga välja. Kuniks taipasin, et seegi on ju orhidee. Olen nad nüüd alles jätnud. Aga tundub, et sedasi seal lõpuks muud polegi kui va käopõlled. Ja metsaaias tungivad ööviiulid aina laiemalt peale. Ei saa ju sealset tiigi-küngaste keerukat maastikku tavaliseks metsaaheinamaaks lasta – tahaks või käigurajadki sisse niita. Tõesti jah, ei ole iga käpp nüüd nii püha kah mitte.
Ka suure tiigi kaldad muutuvad aina käpalisemaks. Tänu sellele, et niiduki eest neid säästan, lasen viljuda ja sedasi juurde külvata. Hallid käpad tunnevad end seal hästi, siginenud on rohekad käokeeled, massina paljuneb aianduslik hübriidne sõrmkäpp. Ka ostetud soo-neiuvaip kipub usinalt laiutama. Nüüd heinakuul tegin uskumatu leiu eemalt metsatiigi kaldalt – soo-neiuvaip on ise sinna end seemendanud ja ilmutanud juba kaks õitevartki! Paraku läheb tammede-valgepöökide-kastanipuude sirgudes seal tulevikus liiga varjukaks.
Mingi hetk tuleb paratamatult valik teha. Aed on ikkagi aed ja ei saa iga orhideeliblet seal säästa. Tore muidugi, et nad tänu säästmisele seal sedasi edenevad. Ehkki üks mu mandri tuttav oskas mulle lausa paranoia tekitada. Et ärgu ma reklaamigu oma kodust käpaniitu liiga laialt, tulevad veel “inspektor-Viktorid” ja keelavad niidukiga põristamise ära. No mida?! Tänu mu slaalomniitmisele nad seal üldse elus on ja edenevadki. Pealegi, ilma viieteist aasta eest võsa maha võtmise ja aia laienduseta vohaks seal juba tihe noor padrikmets, kus käpalistel poleks üldse asu. Nõnda kaua, kui seal tegutsen ja sedasi mängin, nii kaua on ka käpaniitu. Kunagi see kindlasti muutub. Kas niidetakse päris paljaks või kasvab uuesti metsa. Eks kõik siin ilmas ole ajutine…
Kodused käpalisteniidud võiksid meil vähemalt siin Lääne-Eestis igatahes laiemalt levinud olla. Ideaalis iseoma puisniidukild, kus käsitsi juulikuu lõpul heina teha, aga ajaks asja ära ka see, kui muruniiduki eest mõned rohulaiugukesed säästa ja sedasi käpalistele võimalus anda. Suve lõpupoole võib kogu ala juba üleni maha niita.
Kuigi kuulsad oma pirtsakuse poolest, võivad käpalised sobivates tingimustes siiski väga elujõulised olla ja kodu juurde end aina rohkemal arvul sisse seada.
