Mälumängu küsimusena kõlab seekord, mis seob kirjanikke Andrus Kivirähki ja Daniel Vaarikut lisaks raamatute kirjutamisele? Õige vastus on, et esimese kursuse ajakirjandustudengitena töötasid nad mõlemad suvereporteritena Hiiumaa ajakirjanduses. Küll mõneaastase vahega, kuid toimetuse diivanil-välivoodis on maganud nad mõlemad. Reedel-laupäeval astuvad kirjanikud üles Hiiumaa Kirjandusfestivalil, kus räägivad oma elust ja loomingust. Festivali eel andsid mõlemad endised suvereporterid intervjuu ka Hiiu Lehele.
Andrus Kivirähk lisab kord pipart ja kord kaneeli
Ma olen nüüd väga ebaoriginaalne ja küsin, mida ajakirjanik kirjanikult kõige tihedamalt küsib?
Kõige tavalisem küsimus on, kust tulevad mõtted? See on küsimus, millele kahjuks vastust ei ole. Kui küsitaks mu koera kohta, lemmiktoitu või selle kohta, mis raamatuid lapsepõlves lugesin, siis ma oskaks küll rääkida. Aga kust mõtted tulevad, seda ei oska. Ma ei oska seda aadressi anda. Tavaliselt ma vastan, et hea meelega ütleks, kui teaks, aga eks igaühel ole ju mõtted peas.
Enamus meist ei oska neid mõtteid kirjanduslikku vormi vast panna?
Eks see on jah selline spetsiifiline oskus, aga igal inimesel on mingi oma oskus. Mina ei oska enamusi teisi asju teha.
Sa oled õppinud ajakirjanik, kuidas sinust üldse kirjanik sai?
Mul ei ole kunagi olnud unistust saada uurivaks ajakirjanikuks, kes lahkab mingeid tohutuid valupunkte. Ma alustasin ju Pikris naljajuttude kirjutamisega ja minu unistus oligi ülikooli minnes, et ma lõpetan kooli ära ja lähen Pikrisse tööle. Saan humoristiks nagu sõber Mart Juur või Koržets või kes seal kõik töötasid. See ei õnnestunud, sest kui ma ülikooli ära lõpetasin, siis Pikker läks pankrotti. See plaan lendas vastu taevast, aga sain Eesti Päevalehte, tegema huumorikülge. Ega ma sellist ajakirjanikutööd praktiliselt teinud ei olegi. Ma olen ikka kõik välja mõelnud, mida ma kirjutan.
Kirjanik olemine on ju tegelikult oskus, mida õppida ei saa?
Kaasasündinud anne vist pigem jah. Erinevalt teistest loomingulistest erialadest – näitlejaks, kunstnikuks saab õppida kuskil kõrgkoolis, aga kirjaniku õpet ei ole. Ilmselt ajakirjanik tundus kõige lähedasem.
Oma teostes kirjutad sa ka ikkagi ühiskonnas hetkel toimuvatest asjadest.
See, mida ma kirjutan Eesti Päevalehes, see ongi see ajakirjanduslik pool tegelikult. Kui ma kirjutan romaane, näidendeid, lasteraamatuid, siis need on nagu rohkem sellised igavikulised. Seal ma ei ürita käsitleda väga aktuaalseid asju. Raamat ilmub iseenesest ju mingi aeg pärast kirjutamist alles ja seal ei ole mõtet teha täiesti päevakajalist kriitikat millegi suhtes. Kirjandus peab ikka natuke sügavam olema.
Palju on öeldud, et Rehepapiga sa avasid tegelikult eestlaste või eestluse täiesti uue tahu. Tajud sa seda vastutust, et tänu Sulle mõistetakse või mõtestatakse eestlasi teistmoodi.
Võib-olla küll jah, aga see on nüüd ära tehtud. Ma ilmselt Rehepapi, Ussisõnade ja samal ajal ilmunud Eesti matusega tegelesin tõesti eestlasega või just nimelt eestlaseks olemisega. Võib-olla hilisemad romaanid ei ole niivõrd eestlastega tegelenud.
Mida kauem sa kirjutad, seda rohkem sulle tundub, kuidas mingid asjad on juba ära tehtud ja, et neid pole mõtet uuesti torkima minna. Pole midagi lisada. Selles mõttes kirjutamine muutub raskemaks ja kui midagi pakutakse, siis tundub, et umbes midagi sellist ma olen juba kuskil kirjutanud ja ei viitsi uuesti.
Sa oled nii kaua kirjutanud, kes seda enam mäletab, mis on kõik olnud.
Ma ise mäletan ja ma mul endal peab huvitav olema. Mult on küsitud, et miks ei ole Rehepapp 2 või Ussisõnad 2. Ma ei arva, et raamatust peab ilmuma ka mingi teine osa. See ei ole selline Hollywoodi film, et teed Tarzani poja ja siis pojapoja ka veel.
Kuidas Rehepapp sündis?
Sündis sellest, et et ma olen alati olnud väga suur muinasjuttude lugeja lapsepõlvest peale. Eesti omad on väga erinevad klassikalistest Lääne-Euroopa muinasjuttudest, kus on kuningad, printsid ja rüütlid. Eesti muinasjuttudes on hoopis mingid tondid, rehepapid, kratid, keda Lääne-Euroopas üldse pole. Siis tekkiski mõte panna kokku mingisugune pilt sellest eestlaste maailmast, et mis rahvas see siis on, kes endale selliseid elukaid välja on mõelnud.
Lugesin hiljuti Näkimadalaid ja seal ka sulane Jacob rääkis tõsimeeli krati tegemisest.
See ongi väga huvitav, et teiste maade mütoloogias seda ei ole. Mingil määral Lätis, Liivi mütoloogias on, aga juba Soome või Rootsi, seal ei teata midagi kriitilist. Seda raamatut on seepärast hästi raske ka tõlkida, sest kratt on ikka väga Eesti oma ning sa ei leia seda kuskilt sellisel kujul, et ehitad ise olendi, kes hakkab su soove täitma. Idamaades tuleb džinn, juba varem eksisteeriv vaim, pudelist õpetaja teenistusse. Aga jah, see on selline talurahva unistus, ehitada endale abimees, kes varastaks sulle toidupoolist. Ega need unistused ei olnud suured ja keegi ei tahtnud, et talle toodaks kullast midagi. Mida see talumees teeb sellega oma suitsutares? Ikka mõni väike asi nagu natuke tubakat, pudel viina ja vorsti.
Sinu loomingust suur osa on lasteraamatud. Kas neid kirjutades tunned Sa ennast mugavamalt?
Need nõuavad ka ikkagi täpselt samasugust hoolt ja vaeva ja süvenemist. Ma olen seda võrdlust varem kasutanud, et kui restorani kokk valmistab praadi, suppi või magustoitu, ei saa öelda, et magustoit on nüüd lihtsam. Vastupidi, mõnda magustoitu võib olla hoopis raskem teha kui praadi. Kõike tuleb teha ühtviisi meisterlikult. Minu jaoks on erinevad žanrid justkui erinevad road menüüs.
Lastekirjanduses tuleb ka ikkagi ju allteksti mõelda ja luua.
No ikka, kirjanduses on alltekst hästi oluline. Kui ta on selline lame, siis läheb igavaks. Seal peab olema kihte. Nalja peab saama, kohati peab olema kurb. Välja peab nägema kirju nagu pitsa, et pole ainult juust ja tomat.
Lastele kirjutamist peetakse keerulisemaks, et laste maailma on raskem sisse minna. Kuidas Sul on?
Minu jaoks ei ole, mulle tundub tegelikult, et kirjanike arvates ilmselt ka väga ei ole, sest lastekirjandust kirjutatakse Eestis palju, tõsi, enamus sellest ei ole eriti huvitav. Pigem arvatakse, et lastekirjandust on lihtsam kirjutada. Et kuna ma niisugust täiskasvanute romaani veel ei suuda lasta, siis lastejutu suudan ikka valmis meisterdada.
Paraku see ei ole nii. Head lasteraamatut on sama keeruline kirjutada kui täiskasvanute raamatut. Seal on koostisosad teised. Jällegi nagu toiduvalmistamisel, et mõnda toitu paned pipart ja mõnda kaneeli.
Sul on kirjutamisel oma kindlad koostisosad, mida jälgid, et need oleks olemas?
Eks mul peab enam-vähem peas valmis olema enne, kui ma kirjutama hakkan. Mulle selles mõttes meeldib teatud rutiin kirjutamisel, sest kirjutan enam-vähem kindlal kellaajal, alati oma kirjutuslaua taga. Ma ei ole selline kirjanik, kes käiks kuskil loomemajades. See asi on ka, et mulle meeldib päevas kirjutada poolteist-kaks tundi. Mul ei ole mõtet minna kuskile kaugele loomemajja, kus teen hommikul poolteist tundi tööd ja mis ma siis ülejäänud aja teen? Siin on mul pere ja koer, kes kõik tekitavad sellise režiimi. Näiteks tänaseks on töö tehtud ja nüüd tulin intervjuule.
Su romaanid on ikka sellised, kus saab kõva häälega naerda. Lustid Sa ise ka neid kirjutades, naerad valjult?
Ise ma kirjutamise ajal ei naera, aga eks ma tajun, kui tuleb selline naljakas mõte. Saan sellest aru küll, et ma hetkel kirjutan midagi, mida on hiljem naljakas lugeda.
Kas praegune keeruline aeg ei nõuaks mõnda Ivan Orava taolist tegelast, kes tuleks ja ütleks, kuidas asjad peavad käima?
Tegelikult ta vahel ju Päevalehe veergudel käib ja Andrus Vaarik käib ka ikka „Oravat jooksmas“, nagu ta ise ütleb. Ega Orav ju ametlikult surnud, ta on maetud Vabaduse platsile, aga käib ikka maa peal, surm ei takista.
Mul tihtipeale viimasel ajal Paunvere tegelased arutavad tänapäevaseid probleeme. Ma arvan, et see on tegelikult väga tore, et meil on olemas kirjanik Oskar Luts, kes on loonud sellised tegelased, kellest on saanud võrdkujud ja neid saab alati kasutada. Ma usun, et Luts pole ka pahane, et neid kasutatakse, läbi nende saab palju ära öelda.
Tänane poliitiline elu on ka iseenesest juba nii absurdne, et seda ei annagi kuidagi veel väänata.
Naljakalt kommenteerida saab ikka. Viimasel ajal ma olen kirjutanud ikkagi Venemaa teemadel ja teinud nalja just selle Venemaa ja Kremli üle, et naeruvääristada seda kampa seal.
Mõtlen, et see on natuke selline nõukogude ja Pikri ilmumise aeg, kus vaenlase vastu võideldi huumoriga, toona küll ridade vahele peidetud sõnumiga.
Mulle tundub, et see tuletas meelde, võib-olla hakkab asi nüüd veidi lahjenema, aga meenutas sellist sõjahuumorit teise maailmasõja ajal. Gori joonistas Hitlerit ja Stalinit. Vahepeal oli küll selline meeleolu, sest Mart Juur Postimehes oma huumoriküljel ikka väga palju kirjutas sõja teemal ja viskas nalja. Ma kujutan ette natuke teise maailmasõja ajaloolises võtmes, kus kõik huumoriküljed tegelesid siis vaenlasega, vastavalt siis, kelle poolt olid. Vene ajalehed mõnitasid Hitlerit kõvasti, Saksa ajalehtedes karikaturistid joonistasid Stalinit, Churchilli ja Roosevelti.
Kohtumisi, nii nagu nüüd kirjandusfestivalil, tuleb Sul kindlasti omajagu ette?
Festivale ei korraldata palju, aga ma käin väga palju koolides ja raamatukogudes üle Eesti. Kui koolid töötavad, siis peaaegu iga nädal kutsutakse kuskile. Pean sättima, et liiga tihedaks ei läheks.
Lähed hea meelega?
Lähen küll. See on nii tore, just koolides ja eriti algklassides on kohtumine alati südamlik ja nunnu.
Lapsed ikka loevad siis Su raamatuid?
Loevad küll ja küsivad hästi palju. On üldse rõõmsad ja tahavad pilti teha, kallistada ja lobiseda. Ühesõnaga, siis saad aru, et nendest raamatutest on kasu ja keegi tunneb rõõmu.
Daniel Vaarik peab ennast Hiiumaa sõbraks.
Daniel Vaarik tahab kirjutada lihtsalt
Reedel on Hiiumaa Kirjandusfestival ja Sa esined seal kui kirjanik, pead Sa ennast siis kirjanikuks?
Kui kirjanik on see, kes on kirjutanud raamatuid, siis ma olen kirjanik. Aga ma ei ole näiteks Kirjanike Liidu liige.
Kas see on kirjaniku tunnus?
Minu meelest ei ole, aga see muudab asja ametlikuks.
Kuidas Sinust kirjanik sai?
See on mu lapsepõlveunistus. Kirjanik olemine on raske ja ma olen teinud pigem muid asju, aga on selline tunne olnud, et kui ma ei väljenda ennast kirjalikult, jääb unistus täitmata. Mingi tõmme on olnud selles asjas. Eks mul on ka olnud eeskujusid, keda vaatad ja mõtled, et tahaks ka nii kirjutada.
Kuidas kirjutada?
Nii, et oleks ligipääsetavad hästi paljudele inimestele. Mind on alati huvitanud, mitte isegi nii palju kirjandus kui selline, aga tekstid, mis on inimestele avatud. Sa ei pea olema tohutute eelteadmistega. Kui ma kirjutan, proovin kirjutada nii, et inimene ei peaks puurima ja süvenema, vaid saaks sisu kätte. Mulle tundub, et see on vajalik. Olen siis pigem sellise kergema kaalu kirjutaja. Samas, kui ma kuulen, et keegi 12aastane on lugenud läbi raamatu Kersti Kaljulaidist, siis ma tunnen ennast päris uhkelt.
Tekst oli siis tema jaoks arusaadav?
Aru võib saada ju mitmeti ja ega mina ei tea, mida ta sealt raamatust välja loeb. Aga ühe hooga ta oli selle läbi lugenud ja ära ei visanud. Minu tekstid proovivad konkureerida ikkagi filmidega, mitte teiste raamatutega. Alati see mul ei õnnestu, aga kui õnnestub, siis on lahe. Viimase raamatu puhul inimesed, kes muidu armastavad pakse elulooraamatuid, tundsid, et liiga lühike. Aga minu sihik oli hoopis mujal. Oli seal, et need, kes üldse raamatuid ei loe, loeks seda.
Ütlesid, et kirjutamine on hirmus raske. Miks raske?
Harjutamine teeb meistriks. Minul on ikkagi raske raamatut kirjutada. Ma võin kirjutada päris kiiresti mingisuguseid lühitekste, Hiiu Lehelegi on mõned arvamuslood tekkinud päris kähku. Ma tean, et on kiiresti kirjutavaid inimesi nagu Eero Epner, kes kirjutab nädalaga kaks raamatut.
Mul võtab näiteks lihtsustamine tohutult aega. Näiteks saadan kellelegi lugeda esimest varianti ja siis ta ütleb, et natuke igav oli ja võib-olla raskepärane. Siis ma pean võib-olla mitu nädalat tegelema ühe peatüki lihtsustamisega. Kirjutamine ise ei võta jah aega, aga just see lihtsamaks tegemine.
„Vapilõvi“ ei ole klassikaline ilukirjandus, samamoodi kui su esimene teos „Praktikaaruanne“. Pigem on need dokumentaalsed jutustused. Kas selline on sinu žanr?
Mu üheks eeskujuks on Hunter S. Thompson, USA kirjanik, kes tõi välja sellise stiili nagu gonzo ajakirjandus. See on selline subjektiivne stiil, kus autor ei peagi olema objektiivne, vaid viskub ise sündmuste keskele ja kirjeldab neid.
Ajalehereportaaž?
Reportaaže võib ka olla erinevaid, aga reportaažis sa hakkad ikkagi otsima tasakaalu. Gonzo on rohkem selline, kus sa hakkad kõike seda sisse panema, mida näed, räägidki lugusid, mis juhtuma hakkasid ja läbi selle tahad rääkida suurest pildist. Lugeja teab ka, kes on see inimene, kes räägib. Alustasin Vapilõvi ka sellega, kes ma ise olen.
See on ikkagi selline ajakirjanduse moodi kirjandus.
Jah, nii võib olla küll. Kui me Levilas teeme filme, siis me nimetame ka neid ajakirjanduslikeks filmideks.
Su esimene teos, „Praktikaaruanne“ väga populaarne polnud?
Oli ikka, seda müüdi vist 3000 eksemplari, mis oli tol ajal (2012) hea tulemus.
„Sõnumiseadja käsiraamat“ oli rohkem nišiteos.
Jah, aga seda tahetakse ikka ja veel. Aga seda ei ole, pole kunagi poodides müügil olnudki. Ma tellisin seda ise vaid 500 eksemplari. Üks kirjastus tahtis sellest teha kordustrükki, ütles, et nõudlust on, näiteks ülikoolides.
Ajakirjandus- ja kommunikatsioonitudengitel oligi see sisuliselt kohustuslik kirjandus.
Ma jäingi seal tegema uuendusi ja kui ma jõudsin meedia peatükini, siis ma avastasin, et see on ajast maha jäänud ja ma ei jõua seda praegu ümber kirjutada, sest kõik lihtsalt muutub nii kiiresti. Nüüd on veelgi rohkem aega mööda läinud.
„Vapilõvil“ läheb ju hästi?
See on saanud väga laialdase vastukaja ja paberil on müüdud 3000 tükki. On olnud üks hästi kriitiline arvamus, teised on olnud rahul. Kui Meelis Oidsalu ütles arvustuses, et seda saavad lugeda nii need, kes Kerstit armastavad ja ka need, kes Kerstit vihkavad, siis mõtlesin küll, et „jess“. See ongi minu raamatu kõige lahedam omadus, et ta on allika suhtes kriitiline ja ta mõjub inimestele nagu vabastavalt, sest ei pea mõtlema, kummal poolel mina olen.
Miks ei ole varem selliseid ausaid raamatuid tehtud? Eelmistest presidentidest.
Ma arvan, et seda on tegelikult väga raske teha. Läksime Kersti Kaljulaidiga ka mitu korda ikkagi väga tuliselt vaidlema. Võib-olla läksime korraks tülli, aga me ei jäänud tülli. See nõuab inimestelt enda avamist ja kõik ei ole selleks valmis. Ta peab ikkagi leppima, et see ei ole kõige ideaalsem pilt temast. Kas ta suudab sellega leppida?
Mis järgmiseks?
Praegu proovin Levilasse rohkem kirjutada, selleks jäi tänu „Vapilõvile“ vähem aega.
Õngu suvepäevad ja Suvepoisi valimine
Daniel Vaarikut ja Andrus Kivirähki seob see, et Tartu Ülikoolis ajakirjandustudengina tehtud esimese kursuse praktika kohaks oli neil mõlemal Hiiumaa. Kivirähk oli Nõukogude Hiiumaas 80ndate lõpuaastal, Vaarik 90ndate alguses. Viimane on oma mälestused kirja pannud ka raamatus „Praktikaaruanne“.
Kivirähki sõnul oli toimetuses kuu aega oldud aeg üsna igav. Kärdlas tal tuttavaid ei olnud ja bussilt tulles pidi ta küsima, kus lehetoimetus üldse asub. Elas ta toimetuses diivani peal ja väga helgeid mälestusi ei olnud. Mäletab, et kursavend Jüri Pino oli praktikal Raplas ja siis sai peetud tundide pikkusi telefonikõnesid. Seda Kivirähk mäletab, et käis kajastamas Õngus toimunud Hiiumaa noorte suvepäevi. Arhiivist nähtub, et lisaks ürituse kajastamisele on ta lehes kirjutanud ka üsna kriitilise arvamusloo, kus kutsub toonaseid, veel nõukogude vaimus toimetanud inimesi üles lõpetama noortepäevadel kohustuslik narrimängimine mingite võistluste näol, kus keegi ei viitsi osaleda, ja vaadata tõele näkku.
DIGAR Andrus Kivirähki arvamuslugu Nõukogude Hiiumaast aastast 1989
Tulevane kirjanik kirjutas arvamusloos otse ja ausalt:
„Olgem ausad, härrased, sellistele suvepäevadele tullakse lihtsalt jooma. Miks? See oleks juba omaette teema. Ilmselt on viiskümmend aastat nõukogude võimu jätnud kõigisse meisse üsna palju sügavaid puudujääke, muu hulgas ka selle, et me enam ühtki pidu viinata pidada ei oska. Aga jätkem moraliseerimine, on ju öeldud, et kiviga võib visata see, kes ise paheta. Käesolevate ridade autor pole seda aga mitte. Leppigem parem kokku, et küsimusele „Miks juuakse?“ vastakem „Aga miks mitte“ ning mingem edasi.
Hiiumaaga on Kivirähk olnud seotud ka hiljem, kui siin elasid tema head sõbrad Ave Alavainu ja Vilma Tikerpuu, kes tänaseks mõlemad meie seast lahkunud.
„Seekord tuleb teistmoodi Kärdlasse tulek,“ mõtiskleb Kivirähk.
Daniel Vaarik kannab pusa, millel peal kiri „Hiiumaa“. Temagi seotus Hiiumaaga sai alguse praktikapäevadel, mis olid ikka rajumad kui Kivirähkil. Näiteks koos kursavend Jaanus Piirsaluga algatasid nad lehes Hiiumaa Suvepoisi valimise. Praktika lõppes küll üsna kiiresti autoõnnetuse tõttu, kuid armastus Hiiumaa vastu jäi. Vaarik peabki ennast Hiiumaa sõbraks ja erinevatel eluetappidel on ta Hiiumaal puhkamaski käinud. Lisaks on ta üks Hiiu Lehe omanikest ning kirjutab aeg-ajalt lehele ka kolumne.
