Kiskjate suur arvukus tekitanud sõjaolukorra

Kolme nädalaga on ilves lambakasvataja Mihkel Leivalti Aru­külas asuvast lamba­karjast murdnud paarkümmend talle.
Kiskja rünnakut saab tuvastada vaid juhul, kui ohvrist mingid jäljed maha jäävad, seepärast on praeguseks ametlikult kinnitatud vaid viie talle ilvese ohvriks langemine. Kuna lambad poegivad karjamaal ja talledel pole veel kõrvamärgiseid, on Mihkel Leivalti sõnul tegelikult ilvese saagiks langenud paar­kümmend talle.
“Minu jaoks on juba praegu täielik sõjaolukord ja see asi läheb veel hullemaks,” ütles ligi viiesajapealist lambakarja pidav Leivalt.
Tema arvates on probleemiks huntide ja ilveste aina tõusev arvukus ja see, et nende küttimiseks ei anta piisavalt lube.
Leivalt sai küll tänu keskkonnaameti jõulisele sekkumisele jahihooaja väliselt kuni juuli keskpaigani kehtiva ühe ilvese laskmise loa. “Minu eesmärk ei ole lihtsalt ilvest küttida, vaid kätte saada see loom, kes karjamaal jahtimas käib ja kaitsta sellega oma vara,” selgitas ta.
Teada on, et kui ilves korra lambakarjas harjunud jahil käima, jääbki ta seda tegema. Ilves käis Leivalti karjas murdmas ka eelmisel aastal. “Mullu murdis ilves sügisepoole nii Sarve kui ka Aruküla karjamaal juba suuremaid lambatallesid, tänavu aga vastsündinuid.”
Tulevik tume
Tulevikku näeb lambakasvataja mustades toonides, sest tema arvates sunnib vähenev metssigade arv kiskjaid söögi leidmiseks üha enam kariloomi murdma. Leivalti sõnul on jahimeestele antud käsk viia metssigade arvukus miinimumini ja ta on kindel, et millalgi jõuab siia ka sigade Aafrika katk, mis nende arvu veelgi vähendab: “Me oleme kõik koolis õppinud, mis saab siis, kui toiduahelast üks lüli vahelt ära võtta…”
Praegu on kiskjad peamiselt lambakasvatajate probleem, kuid Leivalt prognoosib, et varsti mõjutab nende suur arvukus tervet Hiiumaa kogu­konda. Näitena tõi ta Läänemaa, kus hundid ründavad juba koduhoovides olevaid koeri ja tulevad inimasulatesse: “Kuna Hiiumaa on merega ümbritsetud väikesaar, siis siin võimendub olukord veelgi.”
Kiskjate arv selgusetu
Leivalt heidab ametnikele ette, et ei avaldata tõeseid andmeid, kui palju ikkagi on Hiiumaal ilveseid ja hunte. Samuti ei soovita tema sõnul koostööd teha kohalike jahimeestega, kel loomade liikumisrajad teada.
“Kogu aeg on varjatud, mis tegelikult metsas toimub ja jahimehi on üritatud lollitada, öeldes, et need on koerad, kelle jälgi te näete,” väitis Leivalt.
Tema sõnul ei olda huvitatud tõestest andmetest ja seda näitavad ka keskkonnaagentuuri (KAUR) seireandmed, mille järgi oli Hiiumaal eelmisel aastal vaid neli hunti.
“Kohalik keskkonnaspetsialist kutsus sel talvel, kui lumi pikalt maas oli, keskkonna­agentuuri inimesi, kelle kohustus metsas seiret teha, Hiiumaale, et koostöös jahiseltsiga seiret teha ja tõesed andmed saada, kuid sellest keelduti.”
Hiiumaa jahimeeste seltsi tegevjuhi Anu Sarapuu sõnul pole ametlikku kutset KAURile küll saadetud, aga kuna kiskjate arvukus saarel on aastaid vaidlusi põhjustanud, on seire tegijatele korduvalt öeldud, et nad võiksid Hiiumaale tulla, kui lumi maas.
Leivalt leiab, et ausaid andmeid ei soovita, sest siis tuleb välja, kui palju neid loomi metsas ikkagi on ja mis Hiiumaad lähiaastatel ootab. “Mina tean, et konkreetselt Suuremõisa jahtkonna territooriumil elab neli ilvest.”
Männil: Ilveste arvu ei tea
Keskkonnaagentuuri peaspetsialist ja huntide eluõiguse eestkõneleja Peep Männili sõnul oli möödunud aastal Hiiumaal üks hundipesakond, neli küttisid jahimehed ära ja üks jäi auto alla. Kütitute hulgas oli ka karja juhtemane ehk siis eelmisel suvel sündinud kutsikate ema.
“Viimase tõttu võiks pigem ennustada, et tänavu Hiiumaal hundikutsikaid sündinud pole ja kui see nii on, siis on huntide arvukus tänavu Hiiumaal märksa madalam kui mullu,” ütles Männil.
Ta lisas, et siiski ei saa välistada uue pesakonna olemasolu juhul, kui mõni noor emahunt sai viljastatud. “Kuid see selgub hiljem, kui kutsikad vanematega laiemalt ringi liikuma peaksid hakkama.”
Ilvese arvukuse kohta on Männili sõnul andmed puudulikud. “Kokku edastati teateid vaid kahest jahipiirkonnast, saarel on neid kokku üheksa, kolm ilvesevaatlust kogu eelnenud talve kohta,” märkis ta.
Männil ütles, et probleem pole mitte koostöö olemasolus või puudumises, vaid selles, kas jahimaa kasutaja täidab selle kasutamisõigusega kaasnevaid kohustusi või mitte. “Nimelt on suurkiskjate vaatluste kogumine ja esitamine teiste ulukiseire andmete hulgas jahimaa kasutaja seadus­järgne kohustus,” ütles Männil.
Tema sõnul pole keskkonnaagentuuril midagi analüüsida ega millegi põhjal ilveste arvukusele hinnangut anda, sest algandmed puuduvad.
Oluline teatada rünnakust
Leivalti sõnul pole hundi ja ilvese rünnakud vaid üksikute karjakasvatajate probleem ning lähiaastatel saab neist kõigi saareelanike murekoht. “Ei ole vaja fantaseerida, mis meid ees ootab, me ju näeme, mis juba praegu mandril toimub.”
Leivalt rõhutas, et väga oluline on, et kõik rünnakud saaksid ametlikult fikseeritud, isegi üksikjuhtumid. “Olen käinud ise lambakasvatajatele peale, et kui on murdmis­tunnustega loom olnud, tuleb kutsuda ekspert ja juhtunu ametlikult fikseerida.”
Tema soovitus on murdmistunnustega looma leides see kinni katta ja kutsuda spetsialist kiskjat tuvastama. “Vaid kõigist juhtumitest teatades saame ühiselt probleemi vastu võidelda, iga juhtum on oluline,” ütles ta.
Kiskjad hingetõmbeaega ei anna
Kui muidu peaks suvi olema lambakasvatajale n-ö hingetõmbeaeg, sest loomad on karjamaal ega vaja nii palju talitamist kui talvel laudas olles, siis kiskjate ründed ei anna loomapidajale võimalust hetkekski puhata. “Käin kogu aeg karja kontrollimas, öösel olen jahipukis valves, juhuks kui mõni kiskja peaks karja tulema ja kui ongi võimalus voodisse heita, ei tule und, sest peas keerlevad mõtted sellest, mis mind hommikul loomi vaatama minnes ees ootab.”
Leivalti sõnul on vaatepilt, mis peale ilvese rünnakut karjas ootab, isegi kogenud looma­pidajale tülgastav. “Kiskja murtud loomad kompenseeritakse, aga kes vastutab selle vaimse kahju eest?” tõstatas ta küsimuse.
Leivalt lisas, et temal on kiskjatega juba palju kogemusi, aga neile memmedele-taatidele, kelle jaoks lammas on kui lemmikloom, keda aastaid poputatud, on see tõsine šokk, kui ühel hommikul avastavad, et nende lemmikust on järel vaid vereloik.
Võitlus oma karja eest tekitab Leivaltis jõuetust. “Olen kätest-jalgadest seotud, osalt on minu kari soetatud projektide abil ja mul on kohustus nende heaolu eest seista, samas ei ole mul jahimehena õigust hunti karjas nähes päästikule vajutada,” tõdes lambakasvataja.
Sellegipoolest viskas Mihkel Leivalt nutuses olukorras nalja, et on ainult positiivne, kui inspektorid teda põllu ääres kontrollimas käivad, sest jätavad nii oma lõhna maha ja peletavad metsloomad eemale. “Aga kas tõesti peab see elu nii käima? Mina leian, et ei pea.”