Juhtus kudagi sedase, et millagi sügise hakkasin mina poes luubiga käima. See oli viga. Ennem ma ostsin odavamaid värkisi, näituseks maksavorsti ja kanavorsti ja singivõiet ja nii edase.
Ma olen üks suur kuivasööja ja tükitegija (ehk siis panen leiva ja sepiku piale hiad-paremat), mille eest ma eide käest ühtelugu võtta saan. Talle ei mahu pähe, kuda mina soojast söögist küll ei saa ja ikka pian otsa veel miskit tükki tegema ja tahkemat saama. A’ nii tema on ja ei saa sinna parata miskit.
Nojah, tiate, see tiadmatus ehk pakendi pialt kribukirja mitte lugemine oli õnnis asi. Ei tia isegist, miks äkiste nüüd neid uurima hakkasin. Ju mind oli raamatute lugemine ära tüüdand, tahaks, nigust üteldakse, miskit elulisemat lektüüri. Oh isshas, mis ee-keemja hunnikud mulle vorstikilede pialt vasta vaatasivad! Loe nigust keemja õpikut.
Kõikse rohkem on minul üle visand see lõhna ja maitse tugevdaja igale poole puistamine. Seda pannakse suisa soola heeringa vileedelegi, mis õli sees kile pakis on. No kuskil võiks ikka piiri pidada! Heeringas haiseb ja maitseb niigi hirmkõvaste, a’ näe, isegist sellele pannakse lõhna ja maitse tugevdajat juure. Täitsa hulluks keerab see kemiseerimine.
No ja nii ongi, et ma pole juba mitu kuud poest vorsti või muud siukest valmis kraami ost. Eidel ikka vahest tuleb sardelli isu, ostab, eks ma sekka mekin ka, a’ ültselt püian ilma läbi saada. Ostan näituseks jäätatud kana koiba. Keedan ära, panen liha koos sinepiga leiva piale. Puljongist saab suppi. Muideks, ka enamus poe maitse aine segusid on lõhna ja maitse tugevdajat täis. Mõni siiski tehakse juba ilma ka.
Nii, a’ mis Kirssmanni kokaveerg see mudu oleks, kui ma siia otsa nüüd ühte oma reptsepti ei annaks. Palun, ma pole kade. Tegin eila pasteeti, eit kahtlustas, a’ pärast sõi ja kiitis. Vaja läheb nii kaheksasada krammi kana maksa, 2 mugul sibulat, 2 suurt porgandit, paar-kolm kartulat, mudugist vett ja soola ning otsa loorberi lehti ja kilu vürtsi. Jajah, lugesite õigeste: kilu vürtsi. Mul tuli siuke inspiratsjoon piale ja suskasin seda keedu sisse. Maja sai huvitavat jõulu lõhna täis.
Noh, siis kallasin leeme eraldi kopsikusse ära ja korjasin loorberid välja ja ajasin kõik tahkema hakkliha masinast läbi. Välja arvatud mugul sibulad, neid lõikasin niisama omale sepiku piale. Siis sortsutasin juure natust õli ja seda hiad leemekest ikka ka ja oligi suurepäraline pasteet valmis. Sain seda kohe tiba üle pooleteise kilo! Maitsekas asi tuli, samas huvitavalt lahja nigust. Noh, dieetiline või lait, nigust üteldakse. Siukest pasteeti ikka poest ei saa! Poe omadesse pannakse pekki ja eesid sisse.
Kõik hia, a’ pärast selgus, et isegist kilu vürtsi sisse on miskisi valgeid kübemeid puistatud, miskine säilitusaine naatriumpensoaat. Oh, ei saand ma sestkit korda päris keemjavaba sööki. Ja pialegi, eks need poe sibulad ja teised viljad ole keemjaväetistega ülesse kasvatatud ja…
A’ see läheb juba liiale. Liiga palju muretseda igaste keemjakübemete pärast tekitab lisa stressi ja on lõpuks tervisele igastahes kahjulikum.
Nii, pasteeti ma nüüd ise tegin. Millagi võiks vorsti kah teha. Üheks maitse aineks panen ma kindlaste sisse muskaati. Eks vaata, millal vorsti tegu lahte läheb. Eks see vaim pia piale tulema.
