Jälgi meid

Uudised

Kirjanikuhärra avas elu esimese fotonäituse

Armastatud kirjanik Tõnu Õnnepalu avas elu esimese foto­näituse Kõrgessaare valitsejamajas ja ütles näitusepublikule, et tunneb end kohmetult kui 16aastane.
Õnnepalu hobi luges tema raamatutest n-ö ridade vahelt välja Kõrgessaare raamatukogu direktor Leelo Sarapuu.
Näituse avamisel ütles Sarapuu, et avastame kirjanikku teise nurga alt.
Õnnepalu ise pakkus, et võib-olla avastame kirjanikku hoopis esimese nurga alt, sest huvi pildistamise vastu oli tal enne, kui ta kirjutama hakkas, juba siis, kui ta oli kuskil kümne­aastane.
“Hiiumaa on mulle alguste koht mitmes mõttes,” rääkis Õnnepalu. “Kui tulin siia näituse avamisele, helistas mulle juhuslikult Fred Jüssi – see tundus mulle tore kokku­langemine, et Fred mulle helistas – tema on tõeline looduse­mees ja loodusfotograaf, aga näed, nüüd hoopis avame minu elu esimese ise tehtud loodusfotode näituse,” muigas ta juhuse üle.
Samas tunnistas, et tunneb ennast paarikümne kohalolija ees kui 16aastane – niivõrd kohmetuks tegi teda uus olukord.
Õnnepalu: Minu täielik debüüt
Kevadel, kui raamatukogu direktor Leelo Sarapuu talle ideest kirjutas, punnis Õnnepalu esiti küll vastu, kuid näitusekülastajate rõõmuks siiski nõustus.
“Tänapäeval teevad paljud pilte telefoniga ja need jäävadki lihtsalt kusagile. Enamus ei tea, kui palju ja mis pilte neil on. Mõnes mõttes on see ime, et raamatukogu võttis ja need pildid välja printis ning seina peale pani – see annab piltidele teise väärikuse,” arutles autor.
Õnnepalu rääkis, et loodus ja looduse pildistamine on tema jaoks lapsest saadik “miski asi” olnud. Nii nagu paljud tolleaegsed lapsed, alustas ka tema fotoaparaadiga Smena ja ilmutas ise pimikus fotosid. “See oli juba siis omamoodi looduse vaatlemise viis.”
Õnnepalu tuli Hiiumaale 1985. aastal mitte kirjanikuna, vaid bioloogiaõpetajaks Lauka kooli tööle. “Sellepärast ma olingi nõus ehk näitust tegema, ikkagi kodune koht ja inimesed ei ole nii kriitilised. Ja see on ka minu jaoks sümboolne. Ning kuna mul on loodusharidus, siis see kuidagi leiab kajastamist selles näituses.”
Vilsandilt Hiiumaale
Näitusele valis ta oma pildid perioodist, kui ta elas paar aastat Vilsandil ning siis fotograafiaga tõsisemalt tegeles. “Ma mõtlesin, et mul on küll Hiiumaast pilte, aga Hiiumaad te näete ise ka. Ja tegelikult Hiiumaale tulin ma ka esimest korda Vilsandilt,” rääkis Õnnepalu.
Esimest korda oli ta Vilsandil siis, kui peale ülikooli tegi tol saarel oma praktikatööd. Kuna tal oli tol ajal vajalik piiritsooni luba, tänu millele oli ta ka enamiku saari läbi käinud, arvas ta, et läheks ka Hiiumaale – sel saarel polnud ta tol ajal veel käinud. “Mõtlesin, et mis see Hiiumaa ikka teistest saartest nii väga erineb. Tulin seal Vilsandilt jalgrattaga ja mis seal salata, pikas plaanis siia ma siis jäin – oli ikka hoopis teistsugune,” võttis ta kokku oma saarele jõudmise loo.
Nüüd Vilsandil elades seadis ta iseendale eesmärgi, võtta vähemalt kord päevas kaamera ja minna saarele vaatama, mida ta seal näeb. Tol ajal pidas ta ka blogi, vilsandiaeg.blogspot.com, kus siis nähtut teistega jagas.
“Linnuriigi kevad”
Selliselt kõlab Õnnepalu fotonäituse nimi ja see annab ka aimu, mida näha saab. Näitus on mõeldud vaatamiseks päripäeva – kuidas talvest saab kevad – fotod on ajalises järjestuses.
“See oli mu lapsepõlve suur unistus, saada lindudest pilte ja seda siis vaadata ka pärast, kodus uurida, mis ikka sinna peale jäi,” ütles Õnnepalu, et tal küll ei ole profifotograafi varustust, kuid tookord Vilsandil elades soetas ta just sellise, millega sobilik linde pildistada. Nii sai piltidele ka mõni erilisem lind, kuid näitusefotodel leidub muudki. “Ja kindlasti vaadake õiges järjekorras,” soovitas fotode autor lõpetuseks.
Tõnu Õnnepalu fotonäitus Kõrgessaare valitsejamajas, aadressil Tööstuse tee 16, jääb avatuks 30. septembrini, uudistada saab seda tööpäeviti kella 11–18ni.
Raamatukogu jaoks oli see juba kuues näitus sel aastal ja üks on veel tulemas.

Veel lugemist: