Üks huvitav uudis ka, hetkel on meil algamas uus projekt Runska ehk Ruhnu keele päästeoperatsioon. Keelt oskab tänapäeval vaid käputäis vanemaid kõnelejaid, seega peame ruttu tegutsema. Vaatasime, et kõigil naabritel on oma keel, mida siis meie ka selle riigikeelega siin jandime, kui kogu Eesti meist niiviisi aru võib veel saada, eksootika puudub.
Järgmine kord kui Ruhnu saarele tulete, kuulete üle 500 aasta tagust rootsi keele Ruhnu dialekti, mis saanud mõjutusi kõikidelt naabritelt. Proovi siis mõistatada, kus on pood või miks on kaks kirikut meil kõrvuti.
Ahjaa, see on ka meil ju et vast baltimaade vanim puitehitis. Ruhnu vana kirik sai nüüd kevadel 380 aastaseks. Kirik on tip-top korras ja kõik töötab. Kõrval asuv tunduvalt uuem kivikirik aga juba teist aastat tellingutes ja hirmus remontimine käib. Ruhnus on ikka öeldud, et kui tahad omale vastupidavat maja – ehita puidust! Need kivimajad tulevad ja lähevad, need ei ole püsivad.
Me oleme koos ju ka UNESCO Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala programmis, väärtustades keskkonda ning tasakaalu inimese ja looduse kooselu vahel, seega pea-aegu nagu pinginaabrid.
Nüüd mõtlesime Ruhnus, et hakkame ka ÜROs globaalselt kokku lepitud säästva arengu eesmärke järgima, sest kes ei säästa, sel ei kogune. Hetkel tegeleme palju kestliku turismiga, loodussõbralikud matkavõimalused, mahemärgistused ja kohalik puhas toit, linnuvaatlus ja peresõbralikud elamused.
Noh, ühesõnaga, palju miskit tegema ei pea, kõik ongi juba nii nagu euroliit ja teised unistavad.
Neid elektriga hipster-rattaid meil veel vaid pole. Talv läbi me siin meenutasime vanu häid aegu, kuidas ikka Ruhnu ajalooline elanikkond oli rändhülgekütid, kes seilasid ümber Läänemere parimate jahimaade otsimiseks sadamast sadamasse, müües nahku ja hülgerasva. Mõtlesime, et voh, olid kõvad mehed – peaksime ka hakkama ettevõtlikumateks. Madis aga on taimetoitlane, ütles, et tänapäeval me enam hülgerasva müügiga rikkaks ei saa, pealegi EU ei luba kah. Teil seal tuulekalad, meil pole isegi tuult pikemat aega olnud. Kalast rääkimata.
Mõtlesime, et oleme siis ka rohelisemad ning eriti moodne on kõiksugu energiatest rääkida. Meil Ruhnu saart varustab elektriga selline ainulaadne lahendus, mis koosneb päikesepaneelidest, tuulikust, akupangast ja nutika automaatikaga juhitavast biodiisli generaatorist. Kui päikest ega tuult pole, on meil akupank. Umbes nagu teil Kallastel aga hoopis teistmoodi. Nüüd olemegi energiasaar. Kui soovite, tulge energiarännakule, saame pakkuda kõike rohelist siinses energiaväljas.
Nüüd kõik räägivad sinimajandusest. Vaatasime, meres kala pole, et mida me siin sinist siis võiksime majandada. Kolm lesta ja seitse hülgeauku võrgus ei majanda nagu midagi, ükskõik kui hästi planeerid. Kui lambad ise ära sööme ja meri kalast tühi, siis mida üldse külalistele pakkuda?
Õnneks tuli geniaalne idee. Me teeme adrufarmi. Paneme mere mõrdasid täis, kogume kõik merirohu kokku ning kupatame sellest siis saare külalistele toitusid. Umbes nagu te seal marmelaadi õngitsete, aga meil omad salatid. Juba ka üle lahe lätlased huvi tundnud, neil ka vist rasked ajad. Teeme nüüd merest lauale meetodil restorani ning pakume peenetundelist vetikagurmeed. Seega, olete oodatud, laud on kaetud!
Eeva Lauk ja Mihkel Urmet, Ruhnu
