Kiiruseületamisele pole mitte mingit õigustust. Selle vastu peabki olema nulltolerants. Võib ju mõelda küll, et mis see viisteist kilomeetrit tunnis kiiremini sõitmine ikka teeb. Samamoodi võib mõelda, et nii palju kiiremini sõitmine ei vii kedagi kuskile oluliselt kiiremini kohale. Need pluss x kilomeetrit tunnis võivad õnnetuse traagika skaalas teinekord tähendada väga palju.
Olen ise ka kiiruseületamisega vahele jäänud. Mitu korda. Küll kiiruskaamerasse, küll politseinikule. Alati just selline pluss kümme-viisteist kilomeetrit tunnis. Kiiret pole kunagi kuskile olnud, lihtsalt on kuidagi juhtunud. Ja tegelikult on hea, et ma olen vahele jäänud. Kogemata tehtud teo eest karistada saamine tundub veel ekstra valus.
Mäletan ühte korda, kus unustasin autole püsikiirushoidja peale, rääkisin kõrvalistujaga juttu ja sõitsin 70-alas täpselt 90 km tunnis. Politseinik tõdes mu tegu menetledes, et ta oli tõesti vaadanud, kuidas lähenen väga stabiilse kiirusega. Seekord oli küll tunne, et kui politseinik nägi ja mõistis, et ma ei teinud meelega, miks ta siis mulle andeks ei anna. Tunnistan, et ligikaudu 70 eurone trahv mõjus piisavalt, sest järgmise korrani, kui jalg pedaalile unus, läks ikka mitu head aastat aega.
Mind peatanud politseinikud on mullegi öelnud, et ikka juhtub selliseid unustamisi. Kõigil juhtub. Loomulikult võib olla, et keegi harrastabki stabiilselt 110 km/h sõitmist. Kuid kui keegi juba 125 km/h kihutab, on see kindlasti vägagi teadlikult tehtud tegu.
Mõtlen selle peale iga kord, kui ma laevalt maha või laevale sõites justkui kellelegi jalgu jään. Ainuüksi seetõttu, et ma sõidan lubatud kiirusega. Siis sooviks küll, et oleks teel kaamerad ja kõik kihutajad saaksid noomitud.
Raul Vinni
