HIIUMAA MUUSEUMI FOTOKOGU Hoolimata talupoegade sunnismaisusest võeti juba 18. sajandil ette püügiretki, mis andsid elanikele põhilise sissetuleku ja söögiks vajaliku kala. Püügiretked algasid varakevadel ja lõppesid enne jaanipäeva.
Enamasti viisid püügiretked Pärnu randadesse, kuid vähemal määral käidi ka Eesti põhjarannikul, Saaremaal ja Läänemaal. Eesti Vabariigi perioodil oli hiidlaste saabumine Pärnu randadesse niivõrd oluline sündmus, et sellest kirjutati isegi üleeestilise levikuga ajalehtedes.
Toona kalaretkedel teenitud tulu oli nii mõnelgi juhul võimaluseks talude ehitamiseks või ostmiseks võetud laenu tasumiseks. Selle kohta, kas ka Teise maailmasõja aastail püügiretki ette võeti, ei ole teateid. Küll aga muutusid need sõja-
järgselt kalurikolhoosides tavapäraseks.
Kuigi püügil käidi mitmeid aastaid, on selle kohta Hiiumaa muuseumis materjali vaid väga vähesel määral. Nii on muuseumisse jõudnud vaid kümmekond fotot püügiretkedest. Parem ei ole olukord ka kirjapandud mälestustega. Nii mõneski kirjutises mainitakse põgusalt küll rändpüügil käimist, kuid enamasti teemal pikemalt ei peatuta.
Hiiumaa rändpüüki jäädvustavaid rahvalt kogutud lugusid on veel Eesti rahva muuseumi kollektsioonis Tartus. Neile andmetele toetub Arved Lutsu artikkel “Rändpüügist Eesti merekalastuses” Eesti rahva muuseumi, toonase etnograafiamuuseumi XVII aastaraamatus.
Hiiumaa kaluri elust rääkivaid materjale on ka Eesti rahvaluule arhiivis. Seda on laialdaselt kasutanud Oskar Loorits 1939. aastal ilmunud raamatus “Endise Eesti elu-olu I” alapealkirja all “Lugemispalu kaluri ja meremehe elust”. Mõlemas kirjutises on võrdlemisi palju infot Hiiumaa kohta, mis valdavalt kogutud 1920. ja 1930. aastatel, rõhuga toonastele mälestustele. Seega käsitlevad need peamiselt 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algust.
Materjali Hiiumaa kalapüügist on kogutud ka Sõru muuseumisse. Sellegipoolest on sõjajärgne aeg kaetud mälestuste, fotode ja esemetega rändpüügist vaid väga vähesel määral. Inimeste isiklikud lood mängivad aga olulist rolli ajaloo jäädvustamisel, sest läbi nende on võimalik edasi anda seda, mis jääb arhiivimaterjali ja esemete puhul varju.
Siinkohal olekski paslik see viga parandada ja kutsuda inimesi muuseumi tooma fotosid rändpüügi igapäevaelust, kirjutama üles enda või lähedaste mälestusi ning annetama muuseumile oma rändpüügiga seotud esemeid toonastest retkedest.
Kauri Kiivramees
nooremteadur
SA Hiiumaa Muuseumid
