Jälgi meid

Uudised

Kenad tervitused, naabersaarelt!

Maria Ruubas

Sigrid Valter
Nonii, see aeg on lõpuks nüüd käes. Suve lõpp. Ja mulle on alati meeldinud jätta parimad asjad viimaseks. Näiteks väiksena kogusin taldriku äärele just kõige maitsvamad palad, et neid siis väljateenintult maksimaalselt nautida. Ja nüüd selle suve viimases kirjas saan oma kõikse lemmikumale öelda – loodan, et sul on imeilus sinu päev! Ja aastaks uueks ainult kenasid ja veel paremaid soove, mõtteid ja tundeid su poole teele! Aga mida siis soovida, et oleks kohe soovitud? Tegelikult olen su jaoks kogunud soove väiksemaid ja suuremaid, olulisi ja veel olulisemaid, mida kõike nüüd su poole läkitada. Nii, et isegi kui terve aastaring ei peaks enam sõnu ritta seadma, siis venitaksid välja.
Esteks, et täituksid soovid, mida sa soovid enda sees. Ja natuke ei täituks ka, sest siis sa tead, kui hea on siis, kui need täituvad ja oskad tõeliselt hinnata, kui asjad lähevad nii nagu sina tahad. Ja et sooviksid ka soove, mida sa kohe ei oskagi soovida. Et oleks värskust ja üllatust.
Alati armastust. Sisse ja välja. Ette ja taha. Kõrvale ja ümber. Armastust enda vastu. Ja teiste vastu. Oma pere ja muude loomade vastu. Sõberite vastu. Armastust tegevuste vastu, mis täidavad su päeva. Armastust asjade vastu, mis täidavad su ruumi. Ja elu. Ning maailma.
Kõikide mägede suurust lusti ja lillepidu. Väikeste rõõmude püüdmist ja suurte rõõmude tähistamist. Oskust nautida rutiinide maagiat ja argisuse poeesiat. Olgu su nädal, kuu või aasta olenemata päevast kirjut kut rahvariided. Lilli su akna­laudadele. Riiulitele. Kõikidele katmata pindadele. Ja lillekroonidena su pähe. Alati!
Su hinge Paradiisi. Või liikumist sinna poole. Õnnepalu on öelnud midagi taolist, et paradiisi ei saa minna. Paradiis saab sinu sisse. Ma nõustun temaga. Ja siis saad sa seda paradiisi kanda enda sees ning igale poole ühes võtta. Tihti peidab see end hetkedes, kus ei juhtugi midagi suurt ega väikest. Ei midagi head ega halba. Lihtsalt olles. Need hetked näivad tihti ehk lausa triviaalsed. Aga neis peitubki jõle tihti just see Paradiis.
Julgust olla julge. Usaldada elu või kosmost või midagi muud endast suuremat. Sest vahel on tunne – ma olen nii väike, nii tähtsusetu – vägagi tervitatav. Meeltele kergust ja liikmetesse liikumist ja tantsu. Isegi ehk kerglust korraks või viivuks. Nii meeltele kui ka liikmetesse. Et hõljuda ja libiseda ja voolata. Ja siis muidugi jälle asisust. Natuke. Aga mitte palju. Kuid selles argises asisuses kandku sind sära ja hea energia.
Küll sa oled vöimas kut viiking ja kange kut kadakas. Teadmist, kui vöimas ja kange sa ikkastki oled. Ja soovi ja oskust ning teadmist panna ka teisi tundma, et nad seda on. Ma tean, et sa tead, kuidas. Imelisi naisi su ellu, kellega mägesid vallutada. Ja huvitavaid mehi, kellega maailma avastada.
Saare idülli. Isegi, kui sa ei peaks saarel olema. Siis ikkagi saare idülli. Sa tead küll, millest ma räägin. Saarlastele omast muhedat olekut. Suhtumist, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Vaikset, ent vankumatut uhkust. Selg on sirgu ja pea püsti, justkui oleks nähtamatu tanu või kaabu kogu aeg sul kanda. Aga kui võimalus on, siis ikka kanda päris tanu või kaabut. Kohe palju rohkem päris on siis tunne!
Igatahes nagu sa aru saad, siis meretäis häid soove. Ehk isegi mitme mere täied kohe. Küll me jutustame ja seame ritta sõnu veelgi. Ehk isegi kohtume.

Seniks aga maru olemist.
Sinu Maru

Veel lugemist: