Soojas rannavees ujuvad suured millimallikad annavad meile teada, et suvi on küpseks saanud.
Millimallikas, teise nimega meririst ja ilusa teadusliku nimega Aurelia aurita on ainuõõssete hulka kuuluv loom. Tema sugulasteks on näiteks korallid, meriroosid ja teised ookeanides elavad tegelased. Maailmas on ta väga laialt levinud ja Läänemeres põlisasukas.
Ainuõõssed loomad elavad kahte moodi – kas vabalt elava meduusina nagu meririst või siis põhja kinnitunud polüübina, nagu korallid. Enamasti on neil elu jooksul olemas mõlemad vormid. Millimallikas on seega lapseeas polüüp ja täiskasvanuna meduus, korallidel on vastupidi.
Hilissuvine sigimisaeg
Meie vetes on meririst suurim plankter ehk loom, kes ei jaksa veevoolule vastu ujuda ja keda vesi edasi kannab. Läänemeres kasvab ta kuni 20 cm suuruseks.
Praegu, kui leiame madalas vees palju meririste, on neil sigimisaeg käsil või juba läbi ja peagi lõpeb ka nende üheaastane elu. Emas- ja isasloomad väliselt ei erine. Sugunäärmed on needsamad U-kujulised moodustised meriristi keha keskel.
Viljastunud munarakkudest areneb väike vastne, kes kinnitub üsna varsti merepõhja. Kevadeks on temast saanud pisike vorstike ja siis toimub millimallika elu kõige kummalisem asi – polüübi tipust hakkavad seibidena eralduma pisikesed meduusid ja alustavad iseseisvat elu. Seega sai ühestainsast munast võib-olla mitukümmend millimallikat!
Millimallika kuplikujuline keha (mida nimetatakse ka kummikuks) on servast ääristatud ripsmetega, milles on kõrverakud. Nende mürk on tappev väikestele vees hõljuvatele loomadele, kellest ta toitub. Suu asub kummiku alumisel küljel keha keskel. Kummikul näha olevad tumedamad peenikesed jooned on tegelikult seedeelundid. Kummiku all ripuvad neli suusagarat, millel taskukestes toimub munarakkude viljastumine ja areng.
Kummiku kokkutõmmete abil suudab meririst veidi edasi ujuda, peamiselt ülespoole, et põhja vajumist vältida. Kummiku servadel on 8 pisikest silma, mis aitavad tal õigel sügavusel püsida, et näiteks tugev lainetus teda katki ei rebiks.
Millimallika keha koosneb peamiselt veest ja selline lahja kallerdis meie meres kellelegi toiduna huvi ei paku, kuid ookeanis teda küll süüakse. Ookeanis on millimallika läbimõõt kuni 40 cm ja ta on näiteks merikilpkonnade tavaliseks toiduks.
Kuuldavasti on meririst mõnel maal spetsiaalselt töödelduna kasutusel ka inimtoiduna. Kallerdiste söömises pole ju midagi imelikku, aga eks ju meiegi sült võib muudele rahvastele veidi imelik tunduda.
Kas millimallikad on inimesele ohtlikud?
Reeglina meriristi kõrverakkude mürk inimesele ohtlik ei ole, aga tundlikumatel inimestel tasuks siiski ettevaatlik olla, esineb ju ülitundlikkust hoopis argisemategi ainete suhtes.
Tuttav kalur rääkis, et kui mõnikord tuul millimallikad suure massina mõrda ajab, siis seda pudru sealt paljakäsi välja ajades muutuvat käenahk üsna hellaks.
Maailmas reisides tasub meres igasugustest sültjatest moodustistest eemale hoida, sest osade meduuside mürk põhjustab väga valusaid kõrvetusi ja mõned liigid on inimesele lausa eluohtlikud.
Õnneks elame maal, kus inimesele ohtlike elukate üleslugemiseks piisab ühe käe sõrmedest ja jääb vast ülegi. Mujal rännates tasub olla ettevaatlik.
Millimallika sugulasi elab meie vetes väga vähe. On olemas pisikesed mageveehüdrad, üliharva satub siiakanti väga suureks kasvav meriseen, keda on kohatud Soome lahes sügavas vees ja kes suudab Läänemeres paljuneda ainult Kieli lahes, sest mujal pole vesi piisavalt soolane. Laevaliiklusega võib Läänemerre sattuda igasuguseid tulnukliike ja osadele võib siinne elukeskkond ka sobida, näiteks tabati 1999. a. siinsamas Väinameres üks pisike, kuni 3 cm pikkune meduus, kes pärit Mustast merest ja siia sattunud ilmselt laevade ballastveega.
Millimallikad on silmatorkavad siis, kui nad on piisavalt suureks kasvanud ja neid on palju. Tuuled kannavad neid lahesoppidesse ja rannikule suurel hulgal kokku. Suuremaks kasvavad nad siis, kui vesi on soojem. Nii soojast kui sobivast tuulest pole tänavu puudust olnud. Läänemere vesi liigub üldjoontes vastupäeva, seega on osa suuri millimallikaid lõuna poolt siia kandunud, osa kindlasti ka kohapeal kasvanud.
