Peale jääkarude lummust võtsin siiski otsustavalt ette taimestiku – üks tuttav eksoot järgnes teisele, mõni aastate jooksul toekamaks kosunud.
Esmalt nelja meetri ligi põõsjad trompetipuud ‘Aurea’ oma latakate kollasetooniliste lehtedega. Kõrval sama kõrged punaviljades kirss-kontpuud ning suur kontpuu (Conus controversa). Ja näe, seal paistsid viigipuud! Siiski pottides. Kase ümber haljendasid kääbusjad banaanid, punas rohkem kui mehekõrgune kannade lehestik.
Jah, aga sealsamas jäin ikkagi sulistavaid hülgeid kaema, hoopis huvitavad olid valgesaba-okassead, nässerdades toimekalt omaette, igaühel taga õieli nagu hõredaks kulunud valkjas plastluud. Need Anatooliast Indiani levivad Vana Maailma suurimad närilised võivad kaaluda kuni 18 kilo.
Ning jaapani makaagid olid huvitavad. Nõndasamuti roosad flamingod. Viimaste aediku juures kõrgus üle pea karuspalm. Siiski potis, temagi viiakse talve tulles triiphoonesse varju. Kuid kuni kahemeetrised igihaljad loorberkirsipuud peavad ilusasti õues vastu. Huvitav oli näha neil ühtaegu mustjaid vilju kui ka hilistunud valgeid õisikuid.
Siis oli siin kümnejalane noor idakuusk, viiejalane igihaljas juliana kukerpuu ning juba leidsin end troopikamaja sissepääsu juurest. Selle kohal turniv visteerialiaan on jämedamaks paisunud ja, mis huvitav lugu! – mõned viljakaunadki okstel rippu.
Laudtee kulges ligi kümne meetri kõrguse ning jalase tüveläbimõõduga metasekvoia alt ja mööda kuuemeetrisest jumalapuust. Mul kodusel Hiiumaal on mõlemad karmides talvedes hukka saanud. Pole midagi öelda, täitsa teine kliimavööde siin! Eks üheks põhjuseks ole läheduses põhjakaares peagu talv läbi jäävaba meri ning teisalt annab küllap oma osa ka suures linnas kujunenud soojussaar. Edasi järgnes veel kolm metasekvoiat, neist paar
7–8 meetrit kõrged.
Jäin pidama amuuri leopardi juures. Tegu on ühe maailma ohustatuima kaslasega, Vene-Korea-Hiina piiride kokkupuutealal on alles vaid kuni poolsada isendit. Ja seal paekuhila otsas ta pikutaski, pea uhkelt püsti. Mis uhke foto oleks temast saanud! Kuid just siin ütlesid patareid üles, keeldudes jonnakalt suumimisel pilti tegemast. Tuli leppida.
Nojah, nagunii pidin patareisid katsuma säästa mu peaeesmärgi tarvis. Ei läinud ma elevanti ega sõralisi kaema, vaid üks kauguses sörkiv ninasarvik jäi silma. Minul olid eesmärgiks aga plaatanid. Sinna lindude alale nad kümnekonna aasta eest ümber koliti, see võttis puukesed põdema ja pealekauba järgnes mitu karmi talve. Kõik seitse plaatanit on igatahes alles ja elus. Üks õige kidur, teised enamasti kahara põõsa kujulised. Neist seitsmest kolm eristuvad, ei ole tavalised vahtralehised plaatanid, vaid lehed on rohkem lõhestunud. Küll ehk mitte nii sügavalt kui ehtsale idaplaatanile kohane, kuid midagi siiski. Küllap on need kunagi Pariisi tänavapuude alt korjatud seemneist tärganud tegelased vähemalt vahtralehise ja idaplaatani hübriidid. Idaplaatan on soojanõudlikum ja külmahellem ning meie oludes seega üpris kahtlane. Olen Bulgaariast, nende looduslikust levilast toodud seemneist idaplaataneid üritanud edenema saada 2013. aastast saadik, ent senini on nad suhteliselt nirud. Siinseilt puudelt saadud pistokstest on mul ellu jäänud vaid üksainuke ning seegi pigem üsna kiduv. Meie oludes võivad plaatanid olla üllatavalt pirtsakad ning ei saagi aru, miks neile aias vaid paar kohta kasvamiseks on sobinud.
Üks puukujuline, juba mahalapitava koorega, sirgub 7 meetri ligi. Teised, viiemeetrised, on põõsjad. Kuid sel 16. oktoobrikuupäeval veel iseäranis tumerohelises lehestikus. Ja ennäe imet: paistis ka viljakerasid. Idaplaatan viljub Eestis! Nojah, kui liigipuhas idaplaatan, aga siiski.
Kahjuks neid puid lähemalt uurima minna ei saanud, sest külastajail lindla alale ronida ei ole ju sobilik. Ja ka patareid jupsisid jälle, mistap jäi viljakeradest ka foto tegemata. Aga ausõna: nad olid seal okste küljes täitsa olemas!
