Piret Eesmaa
hiiuelu.ee Üsna tavaline on, et mai lõpus tuleb Hiiumaa kagurandadesse kuskilt väga soe vesi. Sõltuvalt ilmast isegi kuni 20 kraadi. Mai lõpus. Jah, täiesti võimalik. Ja siis jaanipäevaks jälle ainult 13. Ka täiesti võimalik. Aga milleks ujumisega nii kiirustada, et juba mai lõpus peab merre saama?
Ei peagi. Aga on täiesti olemas inimsort, kes talvel ujuda ei taha, aga niipea, kui jõuab kätte mai, hakkab ootama esimest ujumist. Ja just seda, et saab juba peadpidi vee alla minna, juuksed märjaks teha, sukelduda. Sest selles tundes, kui kõrvad vett täis valguvad ja helilained nagu kümmekond korda aeglasemini liiguvad, ja selles õrnalt soolases vees, mis läheb ninna ja silma, aga ei tee haiget, sest on täpselt sama soolsusega nagu meie oma pisarad, ja selles nõtkuses, millega jalad ja käed vee all liiguvad, ja selles valgussõõris, mis vee alt vaadates paistab… Selles on midagi. Puhastavat? Rahustavat? Kindlasti värskendavat. Kui see on see tunne, mille pärast ujuma minna, siis polegi vahet, kas merepõhjas on vetikad, muda, kivid, või mis iganes. Selleks ei pea isegi eriti soe olema. Aga enam-vähem võiks olla. Ja Kassari randades on. Tavaliselt juba mai lõpus ja veel septembri alguses ka.
Kõige suurem ja kergemini ligipääsetav kolmest selle piirkonna rannast on Telliskivi rand kiigeplatsi vastas. Autoga saab rannale väga lähedale, nii et mereni on tõesti vaid kümme meetrit ja kadakate vahelt alla vee äärde jõudmine mõne sammu küsimus. Murune rannariba väga lai ei ole, aga mahutab paraja hulga päevitajaid. Tuulisema ilmaga saab päikest nautida ka kadakate vahel. Siin on riietevahetuskabiinid ja pingid istumiseks. Ranna tõmbenumber on aastaid olnud hüppepukk, mille tipust ka ise kunagi 12-aastasena lastelaagris alla olen hüpanud. Mina ei tea, mis kasvatajad need vanasti sellised olid, et sellist asja lubasid, aga nii oli. Iga päev läksime randa ja iga päev ujus vähemalt viis last pukini (kus neil oli üle pea vesi) ja hüppas selle tipust mitu korda alla. Kasvataja päevitas kaldal ja see oli täiesti normaalne. Kuidas ma ise küll julgesin sinna otsa ronida, ei tea, sest püramiidi tipus oli ka 36 number jalgadele väga vähe ruumi. Liiatigi olen nüüd juba selline kõrgusekartja, et Kõpu tuletorni tipus hoian seinast kinni ja vaateplatvormi äärest heaga eemale.
Telliskivi ranna hüppepukki aga kasutan meeleldi veel nüüdki, kasvõi sihtmärgina, kuhu maani ujuda. Madalamatelt pulkadelt hüppan hea meelega peakat ka. Sel aastal pole aga seda rõõmu olnud. Miks? Sest eelmine suvi juhtuski lõpuks see, et keegi kukkus väga õnnetult. Puki on tavaliselt vette viinud kohalikud mehed oma paadiga, ent pärast seda lugu pole nad ilmselt tahtnud seda teha. Nii pikutabki pukk kalda peal ja mõtleb nukralt möödunud aegadest. Sihtmärgina saab kasutada punast poid, mis hulbib küll üsna palju kaugemal, ent sellegipoolest. Ja ega üht mõnusat suplust puki puudumine muidugi ka ei sega.
KASSARI TELLISKIVI RAND
Kus täpselt? Kassari kiigeplatsi vastas.
Milline? Erakordse loodusega kiviklibune, murune, kadakane rannariba.
Loomasõbralik? Jah, aga rahvast võib palju olla, siis peab ettevaatlik olema.
Kas autoga saab ligi? Jah.
Lained? Rahulik ja vaikne lahesopike. Ei sobi tuulehuvilisele.
SUP? Laenutusvõimalust ei ole, aga on väga mõnus koht, kus SUP-itada, sest meri on rahulik ja soe ning ümbberringi palju kallast, mida avastada. Võib matkata näiteks mööda merd Sääretirpi!
Lapsed? Väga hea lasterand, sest vesi on soe, madal osa liivane. Pärast ujumist saab minna kiigeplatsile kiikuma.
Lühiiseloomustus: Kahtlemata üks popimaid randu hiidlaste seas, hoolimata sellest, et pole üleni liivane. Kui teiste randadega võrrelda, siis tegelikult läheb ka suhteliselt kiiresti sügavaks. Pärast suplust saab minna restorani Lest ja Lammas või osta hoopis Kassari poest jäätist ja limpsi.
