Tasuta ühistransport küttis kirgi siis, kui kunagi tuli, ja kütab kirgi nüüd, kui jälle ära kaotada tahetakse.
„Populism! Kes selle kinni maksab? See pole võimalik!“ öeldi. Nüüd on inimesed juba mitu aastat Hiiumaa liinibussi tasuta kasutanud. Oma hinnaga muidugi, aga nagu Hiiu Leht täna kirjutab, on reisijate numbrid tõusnud. Ja vastanute seas on inimesi, kelle jaoks see on eluliselt vajalik. Kui palk on väike ja bussipilet tasuline, kuluks oluline osa sellest lihtsalt tööl käimisele.
Samas on vastajaid, kes ütlevad, et põhjus, miks nad bussiga ei sõida, pole sugugi seotud piletihinnaga. Pigem sellega, et vajadused on sellised, mida ühistransport ei suudaks kunagi rahuldada.
Esimene asi, mille ise Hiiumaale tagasi kolides ostsin, oli auto. Väga kiiresti sai selgeks, et elu hajaasustuses läheb ilma selleta üsna keeruliseks. Oleks asi vaid tööle minemises ja töölt tulemises, olgu. Aga kõik muud sõidud, mis seotud vaba ajaga, alustades huviringidest, lõpetades sotsiaalse eluga… Kõike seda ei saa ega peagi ühistransport suutma võimaldada. Eriti veel mitte tasuta.
Uus valitsus plaanib tasuta ühistranspordi kaotada. Autostumist hajaasustuses plaanitakse vähendada nõudeliinide ja rattastrateegiaga.
„Kuidas see peaks juhtuma? Võimatu!“ tahaks öelda, mõeldes kõigile neile majadele Hiiumaa metsade vahel, millest bussipeatused jäävad kilomeetrite kaugusele. Ka rattastrateegiaga ei too neid kuidagi lähemale, tundub. Siiski ei tahaks seda kavatsust kuidagi maha teha. Hea meelega kasutaks ise ka autot vähem. Hea meelega näeks nelja aasta pärast, et see oli võimalik.
Ainult üks aga siiski jääb. Kui inimesed, kes päriselt bussi kasutavad, ütlevad, et neil on tasuta transporti väga vaja, siis… Kas sinna ei saa midagi teha?
Piret Eesmaa
