Lapsed vajavad kunsti, ilukirjandust ja muusikat sama palju kui armastust, toitu, värsket õhku ja aega mängimiseks, kirjutab koorijuht Raili Kaibald.
“Mida rohkem sa laulad, seda tervemaks sa end teed,” nii kirjutas üks noor mudilaskoori laulja, kui tegime aastast kokkuvõtet. Selline tagasiside teeb suurt rõõmu ja annab tubli annuse jõudu edasi minna.
Lugesin hiljuti üht silmi avavat artiklit, mille autoriks on Astrid Lindgreni mälestuspreemia pälvinud Philip Pullman. Tsiteerin: “Kui hoida last toiduta näljas, siis sellest tekkivaid füüsilisi kahjustusi on üsna kiiresti näha. Kui hoida last värske õhuta ning mänguta, siis on tekkiv kahju nähtav mõne aja pärast. Kui jätta laps armastuseta, siis ei pruugi kahjustusi küll mitmeid aastaid näha olla, kuid need on olemas ja need on püsivad. Kui aga kasvatada lapsi ilma kunsti ja ilukirjanduse ning muusikata, siis on kahjustusi veelgi keerulisem märgata. Aga need on olemas. Lapsed võivad olla füüsiliselt terved: nad suudavad joosta ja hüpata, ujuda, hea isuga süüa, lisaks palju müra teha – nagu lapsed ikka teevad –, kuid sellest kõigest ei piisa, midagi jääb siiski puudu. Igal lapsel on õigus toidule ja peavarjule, haridusele, ravile jne. Lisaks peame aga mõistma, et igal lapsel on õigus ka kultuurikogemustele. Ilma ilukirjanduse, kunsti ja muusikata on lapsed samuti näljas. Kultuurinälja tagajärjed ei pruugi olla dramaatilised ega ka kiired. Paljud lapsed tunnevad maailmas puudust kunstist, muusikast ja kirjandusest, mis toidaksid ja hoiaksid nende hinge viisil, mida mitte miski muu ei suudaks kunagi teha”.
Soovin, et haridusasutuse üheks esmaseks ülesandeks on hoidumine kultuurinäljast. Muusika ja laulmisega tegeledes areneb eneseväljendusoskus, esinemisjulgus ja empaatiavõime. Eesmärgistatud ja pidev huvihariduse areng võiks olla iga kooli auasi.
Kärdla põhikoolis on uuel õppeaastal alustamas neljandat hooaega mudilaskoor, milles praeguseks laulab 40 last, kes õpivad 2.–4. klassis. Koorielu on läbi kolme aasta olnud väga sündmusterohke ja loobujaid on vähem kui ühel käel sõrmi.
Uuel õppeaastal alustab põhikoolis ka lastekoor, milles saavad laulda 5.–9. klasside õpilased. Soovin, et Kärdla põhikoolis oleks võimalus igas kooliastmes osa saada rõõmust, mida pakuvad laulmine ja muusika ning osavõtt laulupidudest ei jääks ainult mudilaskoori pärusmaaks.
Küsisin Kärdla põhikooli direktorilt, miks tema koorilaulu koolis oluliseks peab ja millise väärtuse see haridusele lisab ja Margit Kagadze vastas: “Kärdla põhikooli mudilaskoor on kasvanud meie koolikultuuri lahutamatuks osaks ja aitab edasi kanda kooli väärtusi – olla loov, sõbralik ja õpihimuline. Kooris laulmine õpetab kuulama teisi ja ennast, arvestama üksteisega ja märkama ümbritsevat. Iga laulu puhul minnakse süvitsi, saadakse tuttavaks heliloojate ja sõnade autoritega. Dirigendi ja lauljate pühendumine annab tulemuseks imelise kõlaga meloodiad ja laseb kõlada ilusal eesti keelel. Mudilaskoori kollektiiv on väga ühtehoidev, seljataga on mitmeid ühiseid mälestusi ja rõõm loomingulisest tegevusest jõuab ka kuulajateni. Koolijuhi ja lapsevanemana olen tänulik, et Kärdla koolis on lastel võimalik koorilauluga tegeleda. Ühises laulmises on väge, see puudutab hinge ja südant.”