Tapio Vares kümmekond?
Aina okasmetsa- ja langimaastikud. Pisukest kevadekirkust püüavad pakkuda siia justkui ära eksinud säravkollased paiseleheõied. Ja vahelduseks sigineb tiigi naabrusse pikk kitsas porsalodu.
Maapind kisub künklikuks. Männid, männid, männid. Siis muutub kõik äkki. Esmalt päikseküllane raagus lepa-
lodu, seejärel Kapasto tiik. Ühel pool ikka veel kinnikasvamisele vastupanu osutav männipuisniit. Ja teisal… Ei see on liiga ilus, et tõsi olla!
Ma ju teadsin, et siin pärnad kasvavad, ent siiski… Neli kimpu suuri pärnapuid, lisaks sarapuud, haavad, paar kõrget saart. Näsiniined on puha täies lillaroosas lõhnavas õies. Kõikjal siniseid ja punaseid sinililli, esimesed õied on avanud võsaülased. Ja linnud sidistavad, liblikad möllavad ja konnad peavad krooksudes tiigis pulmi.
Pärnade ümbrus on sigadest lausaliselt segi küntud, ent ometi haljendavad siin iselaadsed värsked liitlehed. Jah, ongi hammasjuured. Üks tüüpilisi salumetsaliike, keda seni mäletan kohanud olevat vaid Kõpus ja paaris kohas siin, Kesk-Hiiumaal. Hammasjuur (Cardamine bulbifera) kasvab mõnel pool läänesaar-
tel, mandril on aga haruldane. Levila põhjapiir ulatub Soome edelanurka. Teisalt asustab ta suurt osa Euroopast: Kagu-Inglismaalt Kreeka, Türgi ja Kaukaasiani. Tema eripäraks on mustad sigipungad lehekaenlates. Praegu on sigipungade jaoks muidugi liiga vara. Hammasjuur hakkab õitsema alles maikuus.
Selles hammasjuuremetsas jääb silm lisaks pidama imelikule libletaimele. Tundub nagu oleks sarapuude ümber natukese nisu külvatud. Helerohelised värsked pehmed lehed ajavad end rõõmsalt valguse poole. Mis imerohi see küll olla võiks? Õnneks leian ühe mulluse kõrre, mis ulatub mulle suisa nabani. Hiljem kodus määrajat lapates näib kõik viitavat saluheinale (Milium effusum). Eestis on ta võrdlemisi sage, ka Hiiumaa loodepoolmikul, puudub aga Ida- ja Lõuna-Hiiumaal. Üldlevik maailmas on saluheinal väga lai: Euroopa, Siber, Himaalaja, aga ka USA ja Kanada. Muide, saluheina ühe taime avastan lisaks tagasi-
teel kaks versta enne Nõmbat, kolme metsapärna naabruses.
Kuid esialgu liigun edasi lääne poole. Tuleb kuusik-sarapik ja jälle õitsvaid näsiniinepõõsaid. Kase all pruunitab kaks seenlille vart. Ja siis, veidi edasi, sarapuude all, lihavad helelillad soomuselised varred end mullast välja punnitamas. Käopäkk! See maa all elutsev ja puude juurtelt elumahlu imev parasiit. Olgu kuidas on, aga ilus taim on ta ehk siis need tema õievarred. Käopäkk õitsevat vahel ka suisa maa all, ent siin ja praegu on ta õnneks otsustanud siiski korraks päevavalgele ilmuda. Õigemini nad. Kõrval leian teisegi käopäka. Käopäkk on Eestis võrdlemisi harv tegelane. Võib-olla sellepärast teda nii vähe leitakse, et ta veedab enamuse elust maa all ja lihtsalt ei sattuta õigel hetkel peale. Käopäkka olen Hiiumaal lisaks Kapastole ka selle lähedal Kiviseljal ja läänes st Kõpus trehvanud. Üldse on Kapasto oma näsiniinte, hammasjuurte ja käopäkkadega nagu üks Hiiumaa keskele eksinud Kõpu.
Ikka ei pööra ma veel tagasi. Edasi tuleb ju metsaonn ja savanlik lagedus üksikute laiuvate lehtpuudega. Metssead on rõvedalt rohumaid segi sigatsenud. Kas nüüd ehk viimaks ometi, peale suuremat küttimist, jääb säärast songerdust vähemaks?
Järgmiseks tuleb kujunev vahtra-kuuse segamets, ka tammed ei puudu siit. Seejärel aga niiske lodune lehtmets. Olen jõudnud Aruseljale. Lepikus haljendavad imelikud lehed. No miks ma karulauku ei tunne, aga… Hiiumaal ei kasva ju looduslikult karulauku! See on Saaremaa taim. Kuid siin nemad on, ja üsna laialdaselt, ühes kohas end lausa tihedaks muruks külvanud. Küllap on karulauk siia algselt istutatud. Kuid nüüd pole enam sel suurt tähtsust, ta on endale uue kodupaiga leidnud. Sellise, talle meelepärase huumusmullase ja lubjase, nagu on näha sigade välja tuhnitud songerdusest.
Veel edasi võiks minna sajanditevanusesse Laevametsa, ent sedakorda tunnen, et aitab. Niigi on ju avastusi kogunenud lausa kamaluga. Oli porsasoo, oli pärnadega hammasjuuremets, oli näsiniint, saluheina ja käopäkka, nüüd takkaotsa suisa karulaugumets. Mida sa hing veel tahad!
