Jõulu eel tulivad tütreraas ja ta abikaas meitele. Ehk siis Liivi ja Jass, kelle imelikkudest juhtumustest ma varemalt ikka kirjutand olen. Nüüd pole suurt miskit kirjutada. Kas hakkavad maha rahunema ja niiütelda küpseks saama? Ikkagist pinsieelikud kah juba ja…
Hirmus kuda aeg lendab. Alles see oli kui Liivi seitsmekümnendamatel aastatel kodust välja lendas, vaguni saatjaks õppima. Ehk küll sedakorda oli ta varste kõps kodu tagase. Ei meeldind sial koolis. Valetas, et vanaema suri ära ja tuli tulema.
Samune vanaema, minu ämm, tragi eit, ei mõteldki mudugist veel niipia Liiva-Annuse juure minna. Hoopiski abiellus kuuekümne nelja aastaselt, võttis uue perekonna nime ja varste läks jälle lahku. Sest et uus abikaas tema meelest kaardi mängus alatasa sohki olla teind. A’ võibolla oli asi selles, et mu ämm kangeste alatasa võita tahtis ja kui mees seda koguse aeg teha ei last, siis oligi riid majas ja lahutus käes.
Oh sina jeerum, no kuhu rabasse mina oma jutuga küll tüürisin? Ma tahtsin tegelt sellest kirjutada, kuda me restoraanis käisime. Liivi ja Jass mõtlesivad, et teevad meitele eidega siukse jõulu kingi. Punnisime küll vasta, et kodu süia küll, a’ nemad, et pole hullu, piale restoraani jääb kõht nigustnii tühjaks, siis pärast kodu sööme. Ma sellepiale, et mis sinna siis ültse minna? Ikka maitse elamuse pärast, kosteti.
Noh, kärutasime saare teise otsa lennujaama taha Roostikurahusse. Alustuseks tundus, et keerame otse mere keskele. Vesi läikis ja lainetas ümbertringi, lained paiskusivad piagu vasta maja. Nigust Veneetsja, tõesõna. Mis sial siis veel tormiga saab?
Noh, mida meie siis sõime. Vastus: kala ja kapsast. Ma mäletan, kuda meitel naabrunaene kunagi kohutava umb usuga küsis, mõlemat sõna rõhutades: KALA ja KAPSAS? See oli siis, kui ma hiinakapsa ja sardiini konservi salatit tegin. Mnjah, mõnel inimesel on kohe kindlad aru saamad, et mis sobib ja mis mitte. Tegelt sobib kala ja kapsas hiaste kokku. Isegist vänge kapsaga. Nigust sial restoraanis. Oli ahvenase vileesid, salatirohtu ja sekka peidetud üks roos kapsa muna ja üks lillekapsa tükike. Nende tugev maitse läks magusa ahvenasega hiaste kokku.
Et süia mõnusam oleks, tükeldasin ma kõik taldrekul katki ja kaffel paremas käes sõin ja nautlesin. See ameeriklaste laua komme on üks hia komme. Kaffel vasakus käes söömine on üks peenutsev enda piinamine. Kui sa mudugist just vasaku käeline pole. Mis siis viga kombeline olla.
Eit on mind elu aeg pragand mu amerikanismuse pärast, a’ ei see aita miskit. Ma vasta, et alles olivad eestlased ültse talu tares ja helpisime kobaras puu lusikaga ühest mollist körti. Mis kuramuse saksik peenutsemine see nüütsel ajal olgu!
Pärast sõime veel kooki. Rabarberi-sõstra-kohupiima. Vaatasin, et nii kribulad tükid, a’ oli nii magus ja rammus, et rohkem ei tahtki. Eks siuke piabki magussöök olema. Kokku võttes huvitav välja sõit oli sinna lainetava vee keskel seisvasse majasse.
A’ kodus ootas meid kah kalasöök. Lihtne lobi, mida ma ikka kord kuus teen või nii. Reptsept on siuke: odav lõhe hakkliha, kartulas, porgand, hiinakapsas, sibul, sool, veise liha maitse aine (siuke piprane). Nagu näete, jälle kala ja kapsas. Tavaline kapsas oleks arvatavaste liiga vänge, a’ mahe maitsega hiinakapsas sobib igale poole. Magussöögi sisse pole ma veel pand siiski. Ei kujuta näituseks kapsa kiselli või kapsa-kaneeli kooki hiaste ette…
Nii et kala-kapsasupi reptsept on järele tegemiseks täitsa saadaval. Kes rikkam on, ostab päris lõhe, a’ kõlbab hakklihalöga kah. Kala suppi ju tehaksegi kala jäänustest.
JUSS KIRSSMANN
