Jälgi meid

Varese lood

Kaks taimeleidu ühest Läänemaa kraavist

Kõige ägedamad on ikka ootamatud leiud. Kui lihtsalt niisama möödaminnes äkitselt seisma tardud ja imestad: näh, vahi kus!
Just nõnda juhtus ühel jaanieelsel päeval Lõuna-Lääne­maal. Kõmpisin Kiive talu­kohast Sookatse bussipeatuse poole, kui vasemal maanteekraavis paelus pilku üks sinine õis. Iiris! Jah, siberi võhumõõk (Iris sibirica). Üksainus taim. See oli mul esmakordne juhus kodumaa teist võhumõõgaliiki looduses näha.
Tõsi, võiks ju arvata, et ka mõne aasta eest Sarvel nähtud on looduslikud, nõnda ka andmebaasi kantud. Aga kuidagi imelikud puhmad tundusid seal. Pealegi kohe maja aia taga. Vast aiast metsistunud? Ehkki aias endas selliseid siniseid iiriseid küll ei paistnud. Nii et mine võta kinni…
Kunagi oli Hiiumaal ka teine, kindlalt looduslikuks arvatud leiukoht. Käisin seal kinnikasvanud puisniidul otsimas, ent tulutult, ju on seal välja surnud. Huvitaval kombel kasvavad nonde Hiiessaare taimede seemneist külvatud järglased aga Suuremõisa lossiaias.
Üldiselt on siberi võhumõõk eeskätt mandri lill, seal teda veel jagub. Emajõe ja Halliste luhal näiteks. Kuid pole ma sinna neid otsima jõudnud. Enne, näed, jäi tema ette Läänemaa lõunaservas. Üsna kõhetu on ta seal. Madalavõitu ja kitsukeste lehtedega. Üldse mitte säärased kõrged klumbid nagu mu kodusel soopuisniidul, kuhu neid aiast olen istutanud. Vahest põhjuseks kraavi lahja pinnas. Sest ka mõned sammud edasi trehvatud teine võhumõõk oli taoline kleenukesevõitu. Temal aga juba kolm vart ning õienuppe alles puhkemas.
Öeldakse küll, et kaks ilma kolmandata ei jää, ent sedapuhku ei pidanud see paika. Oli kaks siberi võhumõõka ja sellega asi piirdus. Noh, ega ei maksagi tegelikult ahneks minna, piisas täiesti neistki. Selline suvaline maantee­kraavi kasvukoht on tähelepanuväärne igatahes!
Üks tore taimeleid tuli aga rosinaks veel. Pisut astunud (ja ikka veel kolmandatki siberi võhumõõka lootes), tabas pilk kraavivee servas
kolme-nelja madalukest õhulist mättakest. Lähemale minnes eristusid paaril neist õieli ogapõisikutega pisikesed pead. Raudtarn? Jah, raudtarn (Carex davalliana). Jälle liik, mis mandril võrdlemisi mitmel pool levinud, ent Hiiumaal miskipärast haruldus. Kunagi teati vaid ühte leiukohta Tubalalt, mis aga hävis puisniidu kultuurheinamaaks tegemisega. Siis avastati raudtarn uuesti, sedakorda Aruselja lähistelt Pihla soo servast. Olen seal neid isegi nelja aasta eest vaatamas käinud. Nüüdseks on raudtarna leitud Hiiumaalt aga ka juba mitmest kohast Kõpust. Nii et varsti polegi siin enam tegu teab mis haruldusega? Siiski nii tavaliseks ta vaevalt saab, et lihtsalt suvaliselt möödaminnes tee ääres ette jääb. Nii nagu Läänemaal juhtus.
Üldse on sealne kant lääne­eestilikult rikkaliku flooraga. Hallid käpad kraavipervedel, mustjuured ja verevad kurerehad ja muud sellised tavalisemad kohe kõrval. Ning kui teest eemale looniitudele minna, siis jõuad päris käpaliste paradiisi. Ikka hallid käpad, käopõlled, sõrmkäpad ja käoraamatud, kokku põimitud harilike härgheinte sinivioletsete latvadega.

Veel lugemist: