Jälgi meid

Suveleht

Käinarahva kuurort Lussuliiva

Piret Eesmaa

Kui kõik algusest ausalt ära rääkida, siis mina ei teadnudki Lussuliiva randa enne, kui Evelin Ilves sealt oma legendaarsed tervitused Kalaranda saatis. Aga siis oli talv ja ma ei läinud seepeale seda kohe otsima. Kuigi see nimi ise ju kõlab ka juba nii… Huvipakkuvalt. Kes ei tahaks minna randa nimega Lussuliiva?
Tegelikult ma ei sattunudki aga sinna randa enne, kui alles käesoleva suve algul, kui kuulsin, et sinna ehitatakse parkla. Siis alles julgesin. Kodusaarel ära eksimine on üsna piinlik asi. Ei julgenud sellega riskida. Parkla näitas õige teeotsa kätte.
Oli parajasti just mai lõpp-juuni algus ja laps juba mitu nädalat ujuma küsinud. Igal pool oli meri veel külm. “Nüüd on õige aeg minna seda Lussuliivat vaatama,” mõtlesin. Teiste muljetest oli tekkinud arusaam, et see on eriti sooja veega rand. Natuke nagu oli päikest juba olnud, nii et läksime proovima. Ja oligi. Täitsa soe. Sai isegi lubada lastel pikalt vees olla ega pidanud neid kohe välja kutsuma.
Väike ja madal lahesopike sooja veega tähendab, et on ka palju vetikaid. Mina ei teagi, kas seal läheb lõpuks sügavaks ka, sest ma pole kunagi mallanud seda jalutuskäiku ette võtta. Ma ausalt ei tea, kuidas Evelin seal talisuplust harrastas. Madalasse vette pikali viskumine on ju palju raskem kui lihtsalt paari sammuga kaelani vette sumada, nagu Tõrvaninal, näiteks. Aga talisuplusest räägime lähemalt septembris.
Lussuliiva on lisaks parklale saanud ka lamamistoolid, riietevahetuskabiini, infotahvli ja piknikulaua. Ka prügikast on olemas. Suvel viidi veepiirile ka koormatäis liiva juurde, et sõna “liiva” supluskoha nimes end ikka rohkem õigustaks. Nüüd saavad lapsed seal isegi liivalosse ehitada.
Mis värk selle Lussuliivaga on, et siia nii palju investeeritakse? Uurisin maad. Tuleb välja, et kunagi, seitsme- ja kaheksa­kümnendatel, oli see Käina­rahva kõige armastatum rand. Neile kõige lähemal asuv, mõnus väike, liivane, või vähemalt mitte kivine, rannake, kus oli väga mugav käia. Vahepeal jäi ranna kasutus soiku, nüüd on aga taas elavnenud. Sellest ka valla tähelepanu. Lamamistoolid tulid sügisel, juurde­pääsutee ja parkla kevadel.
Üldiselt käin mina seal siis, kui igal pool mujal on lastel liiga külm. Ja alati on seal siis ka palju teisi käijaid. Osa on nähtavasti eluaegsed. Teised näivad värskemad, noorte vanematena ranna avastanud pered. Palju tulevad ka noored jalgratastega.
Ükspäev istus rannas üks mees ja lihtsalt vaatas merd. Ka tema oli tulnud jalgrattaga. Algul ma ei pannud teda väga tähele. “Ju ta puhkab,” mõtlesin. Aga iga kord, kui keegi hakkas minema sättima, elavnes ta veidi ja vaatas lootusrikkalt ringi. Ta vist ootas, millal kõik ära lähevad! Aga ei. Ei olnud tal seda õnne… Nii, kui keegi läks, ilmus kadakate tagant välja järgmise inimese pea – nii popp koht! Ja see on tõesti üks hästi hubase tundega supluskohake. Juhuu!

Veel lugemist: