Jaak Urmet 
Ave-Maria Mõistlik. Jaan oli Otist päevapealt kaks aastat noorem. Ott oleks saanud 70-, Jaan 68aastaseks, aga elas Otist kümme aastat kauem. Ott oli muidugi teada-tuntud boheemlane, aga väga hea luuletaja, laulusõnademeister ja tõlkija. Seda viimast teatakse muidugi vähem. Jaan aga suurepärane tenor – ansamblite “Apelsin” ja “Hortus Musicus” solist.
*
Neljalapselise pere mõlemad pojad olid kõrgeandelised, kelle teed kõrgharidusele olid aga sügavalt ateistlikul nõukogude ajal püsti, sest papa-Arder oli kirikutegelane. Jaan osati isegi konservatooriumist lahkuma sundida. Ott ei üritanudki edasi õppida.
Mina puutusin nende isaga kokku alates kuuendast eluaastast, sest mu tädi, kellega koos elasime, oli Oleviste koguduse agar liige ja seoses sellega oli Arpad Arder meie majas sage külaline. Poiste sündimiseni oli siis veel ikka tükk aega. Ja siin, Kassaris, läksingi kõigepealt külla Arpadile ja Veronikale. Sõprus Oti ja Jaaniga sigines hiljem.
*
Reedel, 28. veebruaril korraldati Oti poja Voldemari algatusel Kirjanike Maja musta laega saalis mälestuste-meenutuste õhtu.
Jaani tütar Helin-Mari, Riho Sibul ja ansambel “Apelsin” laulsid Oti sõnadele loodud laule, luuletusi lugesid Leelo Tungal, Vladislav Koržets ja Heino Seljamaa. Nad kõik, lisaks teistele veel Leonhard Lapin, jutustasid ka lugusid. Kirjanike Liidu listis meenutasid Otti Maimu Berg, Heiki Vilep (“…kui luuletan, mõtlen Otile – ta on mu lemmikute lemmik.”), Ilmar Trull, Olev Remsu, Peep Ilmet jpt. Neist meenutustest saaks omaette kogumiku.
Mina saatsin ettelugemiseks oma luuletuse, mis igal aastal sõbrapäeval palju kasutamist leiab (“Sõprus ei küsi, kui palju sa kaalud, oled Veevalaja, Kalad või Kaalud…”), millest aga vähesed teavad, et see on Otile 50. sünnipäevaks kirjutatud. Tervitasin kohaletulnuid ka kõigi hiidlaste ja eriti kassarlaste poolt.
*
Jutustan teilegi siin selle loo, mille Heino Seljamaa musta laega saalis edasi jutustas ja mille Ott mulle ise rääkis. Lugu sellest, kuidas sündisid ühe kauni laulu – “Suudlus läbi jäätund klaasi” – sõnad.
Olnud sügav öö. Ott istunud oma südalinna-korteris ja higistanud laulusõnade kallal, mis oleksid pidanud järgmiseks hommikuks valmis olema. No ühtki mõistlikku mõtet ei tulnud pähe! Võtnud siis oma igitruu põuepläsku põue pista ja läinud pead tuulutama. Nagu ise, hakkasid jalad minema tuttava tütarlapse maja poole. Tütarlaps elanud esimesel korrusel. Ott koputanud õrnalt aknale. Ei midagi. Koputanud natukene kõvemini ja siis ilmunudki neiu aknale. Aga akent lahti ei teinud ja sisse ka ei kutsunud. Aken olnud kergelt jääs. Ott asunud siis sõrmega ühelt, tüdruk teiselt poolt jääd sulatama. Ei nad suudelnud seal midagi, aga südameid joonistasid küll. Kõmpinud siis Ott koju tagasi.
Hommikuks olnud sõnad (“Hetke vaid mõni mälestus kestab,/ kuid on neid, mida minna ei lasta….”) valmis.
*
Ott ja Jaan olid mõlemad ääretult tolerantsed ja mõistvad mehed. Ma ei mäleta, et oleksin kumbagi neist kunagi kuulnud kellestki halba rääkimas või end kuidagi sündsusetult väljendamas. Või kedagi taga rääkimas.
Vahel mõtlen, et meil kõigil võiks neid omadusi rohkem olla.
Ka riigimeestel.
AVE ALAVAINU
