Jõuluaeg jõudis ametlikult kohale. Olgugi, et jõulutuled vilguvad kauplustes juba ammu, piparkooke saab osta alates septembrist ja George Michaeli hääl pea 40 aasta tagusest ajast hullutab või ajab hulluks juba mõnda aega.
Käes on aeg, mil justkui ollakse üksteise vastu hoolivam ja tähelepanelikum. Heategevusüritused panevad sisse järgmise käigu, sest jõulude ajal ju ikka annetatakse. Vähemalt on kuidagi kergem küsida. Paljud rahakogumised on ju suisa traditsiooniks saanud.
See kõik on väga tore.
Aga pole saladus, et jõuluaeg on paljudele inimestele stressirohkeim aeg aastas. Tarbimispühadeks kasvanud jõulud panevad justkui kohustuse osta ja kinkida. Isegi siis, kui ei taha või ei saa seda endale lubada. Jõuluaeg suurendab tihti masendust. Eriti üksikutes inimestes. Niigi raske on eluga hakkama saada ja nüüd kuuleb ümberringi kuidas kõik peab olema hästi. Kõigil ei ole paraku kellegagi koos olla ja kõikide pealtnäha õnnelik olemise kogemine on paljudele liiast. Saaks see kuu kord läbi, mõtlevad nemad.
Sellest on kahju.
Kogu jõuludeaegse tingeltangeli kõrval kipuvad kõik tihti unustama, et jõulud võiks olla rahulik enesesse vaatamise ja mõtiskluste aeg. Aga paraku selleks justkui ei jätkuks aega ja tahtmist.
Võtaks sel aastal selle aja. Kasvõi korraks.
