Aivar Viidik 
Tiina Koit Programm on aastatega tihenenud ja kõike ei jõua keegi – ehkki hea tahtmise korral oli festivali viimasel päeval, pühapäeval võimalik ka ühest Hiiumaa servast teise kihutades kõigile kirikukontsertidele jõuda. Aga alustada tuleks ikkagi algusest.
Kogu saar mängus
Folk algas Sõrul, kus lisaks tuntud esinejatele nagu Riffarrica ja Puuluup, kes olid õhtu naelteks, esinesid festivali avamisel ka Kärdla põhikooli mudilaskoor ja Kärdla kammerkoor. Neljapäeval oli ilm veel haruldaselt palav ja tähelepanelikumad pealtvaatajad võisid näha, kuidas esinejad higistades päris mitu kilo kaotasid.
Reedel oli esimene festivali täispikk päev, mis algas traditsioonilise loodusmatkaga, seekord Heinlaiule. Lugusid jutustasid ja pilli mängisid Piret Päär ja Tuule Kann. Osalejate sõnul oli matk sinna ja tagasi maaliline ja maagiline.
Kärdla Kultuurikeskuses näidati reedel Erle Veberi dokfilmi „Pärand. Anu Raud“, kohal oli ka portreteeritav ise. Muide, Reigi pastoraadis on sel suvel üleval mitu Anu Raua vaipa, mis põimitud näitusse “Genius Loci II. 1781.2021”.
Kassari kiigeplatsil, festivali südames, alustasid muusikud esinemistega kella neljast ja tantsida sai öösse välja, sest Svjata Vatra koos Ukraina naiskoor Zhurba ja Rute Trochinskyga ning neile järgnenud Tintura koos Arno Tammega ei jätnud kedagi külmaks.
Rahulikuma ja mõtlikuma muusika austajatele pakkus tõelise elamuse Duo Viik kontserdiga reedel videviku aegu Emmaste kirikus. Ott Kaasik ja Kadri Lepasson juhatasid kandle- ja lautohelide saatel kuulajaid mõtteradadele jalutama.
Fookus lastel
Laupäeva hommikul viis tee Soonlepa karjamõisa, kus esines Wana Wõromaa Wunkorkestri. Mõnusas hämaras saalis võttis publikut vastu tõeline orkester ja nende juhendajad – juba tuttavad reedeõhtused esinejad Ott Kaasik ja Kadri Lepasson. Esitati Võro- ja Setomaa lugusid, mille kohta Kadri ka mõne sõna võro keeles selgitusi jagas.
Kõige soojemaks tegid südame aga Kadri Lepassoni orkestri pilliosakondade tutvustused ja see, kuidas ta kõneles orkestri kõige nooremast liikmest – kümneaastasest Marleenist, kes tuli orkestrisse mängima koos isaga. Sellised hetked tõestavadki, et tegu on pärimusmuusika festivaliga, mille tõeliseks fookuseks on lapsed, kes viivad kogetut iseenda kaudu edasi.
Loomulikul polnud see ainuke laupäevane kontsert, päev oli Soonlepa kadakate ja karjamaade vahel kontserdilt ära sõites veel poisike ja õhtuks olid soolas eestlaste Mari Kalkuni ja Curly Stringsi, ungarlaste PásztorHóra ja soomlaste Ida Elina kontserdid. Festivali usinad fotograafid püüdsid kaameratega ka hilisõhtuse Justamendi kontserdi, mis omakorda lubas teist õhtut järjest inimestel tasa teha möödunud aastal ära jäänud tantsusammud.
Samal ajal kui vanemad kontserte kuulasid või jalga keeruasid, said lapsed aega veeta lastenurgas. Lisaks lõbustas lapsi koer Klaus, kes oli sõbralik ka täiskasvanute vastu, hüüdes neile aeg-ajalt: “Head kontserti!” ja nagu pühapäeval peale Jaak Johansoni mälestuskontserti selgus – oskas isegi autoga sõita, mis on koerte puhul äärmiselt haruldane!
Õige hetk on hingata sisse
Laupäeval jõudsid mõned ka saunas käia, et pühapäeval puhta nahaga kirikukontsertidele minna. Nagu alguses öeldud – jõudis kõikjale, kui Hiiumaale kaks tiiru peale teha. Mänspäe kabelis esinenud Shabat Quartet lendles kohe kõrgustesse, sest trummide taga istunud Aleksandra Kremenetski tegi fantastilisi trummisoolosid, mille peale tekkis tahtmine ka lugude keskel plaksutada. Elujõudu andev kontsert armeenia ja heebrea viisidele kannab kuulajaid veel kaua.
Pühalepa kirikus esinesid Celia Roose ja Ene Salumäe, kes õhtusel Jaak Johansonile pühendatud kontserdil üllatasid kuulajaid maruda oreli-torupilli looga. Kuriste kirikus andis ansambel Heinavankri esinemine peaaegu välja õigeusu jumalateenistuse mõõdu – väike kirik oli puupüsti täis, mida seal harva nähtud. Reigi kirikus esinenud kammerkoor Credo ja ansambel Tuli Taevast liigutasid kuulajaid Pärt Uusbergi, kes ka ise publikus oli, Cyrillus Kreegi ja Margo Kõlari seatud eesti vaimulike rahvaviisidega. Kui aplaus ei tahtnud lõppeda, ütles dirigent, et teate, me kõik tahame ju minna Jaak Johansoni mälestuskontserdile, nii et parem ärme laula veel üht laulu, vaid hakkame sõitma Kärdla poole.
Sõit Reigist Kärdlasse nägi välja nagu matuserong – pikk katkematu autoderodu, mis ei tulnud praamilt. See oli juba sümboolselt Jaak Johansonile au andmine. Saba, mis lookles Kärdla kiriku ukse ees, oli muljetavaldav. Loomulikult kutsusid esinejad nagu Riho Sibul, Jaak Tuksam, Tõnis Mägi, Johansonid ja Krista Citra Joonas paljusid. Tundus, et kuulajaid on tuhat, kes kõik tahavad Kärdla kirikusse mahtuda. Hingamise päeval ei olnud kirikus just kuigi palju õhku hingata, aga kuidagi saime me hakkama – häid lambaid…
Festivali peakorraldaja Astrid Nõlvak ütles, et Jaak Johanson oli Hiiu Folgi juures alates selle esimesest päevast, aastal 2005. Esinejaid oli palju, igaüks laulis paar-kolm laulu ja poetas mõne sõna Jaagu kohta. Väga raske oli hoida tagasi pisaraid, kuigi meeleolu ei olnud kurb. Jaak Johanson oli küünal, mis põles ära, aga pimedus ikkagi vähenes, ja on vähenenud siiani – nagu laulis Riho Sibul kontserdi kolmandal tunnil. Lapsed, keda folgil polnud vähe, kuulsid mõnda neist lauludest ehk esimest korda, aga nad laulavad neid loodetavasti edasi. Käes on järgmise põlvkonna Hiiu Folk.
KRISTEL ALGVERE
Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.
