Connect with us

Uudised

JÄRELHÜÜE | Mis teed, Mart?

MART KAUPS (16.08.1969-28.11.2023)

Ma olen vististi sadu kui mitte tuhandeid telefonikõnesid sõber Mart Kaupsile just sellise küsimusega alustanud. Mõttes teen seda kindlasti edasi, aga ma ei kuule enam sellele retoorilisele küsimusele vastuseks, et see on üks rumal küsimine, et mis mõttes. Aga jah, just nüüd ei oleks see küsimus enam tühi sõnakõlks, mis Marti, asjaliku inimesena, igapäevaselt, vähemalt moepärast, häiris. 

Me tundsime Mardiga üksteist lapsest saati, aga eluaegne sõprus kujunes välja alles tudengieas. Seda vaatamata sellele, et õppisime erinevates linnades. Vara-üheksakümnendatel sattusime mõlemad Hiiumaale tagasi ja meid, sääraseid vihaselt teotahtelisi noori, aga mitte kõige elutargemaid, oli toona päris paras punt. Meile tundus toona kõik nii „nõuka“ ja see vajas kiiresti normaalseks muutmist. Jah, ja otse loomulikult kohe ja otsemaid. Õnneks oli vanemas põlvkonnas targemaid, kes mõnegi nooruseogaruse suutsid ära nivelleerida, aga enamus otsustest on siiski siiani ajaproovile vastu pidanud. Olen küll päris kindel, et selles oli Mardil asendamatu roll. 

Just tema oli see, kes kõige tulisema uue idee joovastuse oma ratsionaalsusega suutis toatemperatuurile jahutada. Seda suutis ta teha vahel kolme sõnaga, alati kiire mõtlemise ja raudse loogikaga. Mardi „vastupidi“ oli see märksõna, mis tähendas, et see pakutud plaan on ilmselgelt auklik ja vigane. Ei olnud olukorda, milles Mardil ei oleks olnud oma kaalutletud ja mõistlikku seisukohta, mille ta ka vahel liigagi sageli otsesõnu välja ütles. Natuke leebemalt, aga see-eest kaalukamalt, tegi ta seda veel kuni teisipäevani. 

Meie elu kujunes üsna samas rütmis. Kiire karjäär, kodude ja perede loomised, lapsed ka peaaegu korraga. Isegi koerad olid pärit ühest pesakonnast. Mäletan hetke, vististi saunalaval, kui Mart küsis, et huvitav, millal see lõpeb, lõpmatuseni ei saa ju vaid hästi minna, lõpuks peab ju ka halvemaks minema. Jälle oli tal õigus, läks ka palju halvemaks. Kindlasti oli üsna keerulisi oma koha ja mõtte otsinguid siin elus. Aga ka uue elurõõmu ja uue innu leidmist – uut säramist. Kardan, et see poleks olnud võimalik ilma vahepeal deemonitega tõttvaatamiseta.

Kui hea sõber, abikaasa, lapsevanem, pereliige, naaber, hea tuttav meie reaalsusest lahkub, jääb meile temast mingil viisil film. Kunstiteos, mis on loodud elu enda poolt. Igale meist oma film, ainult peategelase nimi on sama. Mardi roll Sinu jaoks oli kindlasti teistsugune kui mulle, aga kõik, kes me teda tundsime, peame nüüd osaga oma maailmast hüvasti jätma. Meie osa on leinata, kogeda seda reaalsemast reaalsemat kunsti, mille Mart oma eluga meile pärandiks jättis. Lõpukaadrid on nüüd kuvatud, aga mõjud on teadmata, sest need ilmnevad vahel märkamatult isegi sajandeid hiljem, need realiseeruvad minu ja sinu eludes, meie filmides.

Tarkovski on öelnud, et film on palve. Ja kui maisest elust on järele jäänud film, siis see elu on muutunud palveks, palveks meie eest, kes me maha jäime. Mart palvetab nüüd meie eest ja pärast, nagu kõik enne lahkunud on palvetanud tema eest.

Mart, mis teed seal, Sa Hiiumaa jonnakas kadakajuurikas, armastav abikaasa, julgustav ja hoidev isa, vankumatu sõber, õigluse eest seisja, julge tegutseja ja halastamatult terava mõttelaadiga kodanik, tänuliku meelega õnneseen?

 

Rinno Lige
sõber

Veel lugemist:

Digileht

Hiiu Leht 23.veebruaril Transpordiamet esitas aastaid valeandmeid Kärdla kool vajab klaverit Hiidlased panid narvakad hümni laulma Sündinud Eesti riigi sünnipäeval Lugu poolsaare moodi saarest...

Uudised

Reedel anti Käinas toimunud Eesti Vabariigi 106. sünnipäeva pidulikul aktusel üle Hiiumaa valla teenetemärgid ja tänukirjad. Teenetemärgid said Aili Kibuspuu, Tõnu Otsason, Helle Nittim...

Külalugu

Kassarit on Hiiumaast eraldiseisev, mis siis, et suure saare küljes kinni. Veel rootsi ajal, 17. sajandil oli kahe saare ja laidude (Orjaku, Puulaid jt)...

Juhtkiri

Mönikord juhtub sedavisi, et oma laps vöi möni teina kallis inimene aab so närvi na mustaks, et tahaks taale üsna sandisti ütelda. Ütledkid ja...