Connect with us

In Memoriam

TÕNU ÕNNEPALU JÄRELHÜÜE | Mälu. Rein Saluri (22. september 1939 – 13. oktoober 2023)

Rein Saluri, 1981 | UTKK F 11/HFK12, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus
Rein Saluri
(22. september 1939 – 13. oktoober 2023)

Inimese elu on saladus. Kui ta elab, tundub see kõik päris avaliku asjana, me ju teame teda, mis seal siis ikka on, selge lugu! Niisugune ja niisugune inimene, tuttav, ja tema elu. Siis ta lahkub. (Kuigi see on eufemism surma koha, aga surma kohta ongi olemas ainult eufemisme.) Siis ta lahkub ja tõmbab nagu ukse enda tagant kinni. Sõna otseses mõttes. Sulgeb sinna oma saladuse. Ja äkki me näeme selgesti, et me ei teadnudki tema kohta midagi. Ja korraga tahaks teada. Aga ei saa. Uks on kinni. 

Rein Saluril on raamat, jutukogu, „Uksed lahti, uksed kinni“, ilmunud 1981. Võtsin selle eile Jõgeva raamatukogust, õnneks oli seal olemas, ei olnud välja roogitud, nagu palju selleaegset kirjandust paljudest kogudest on. Jõgeval on hea kogu. Lugesin läbi esimese jutu pealkirjaga „Lõimetishoole“ ja olin sõna tõsises mõttes vapustatud. Aasta 1981. Kõike peab varjama. Ja kõik on seal ära räägitud. Siber. Kordagi pole seal muidugi seda sõna, pole peaaegu ühtegi kohanime. Tean, et on Hiiumaa, sest seda paika ma lihtsalt tean. Ja näen, et on Siber, küüditamine, elu poisikesena Siberis, suur jõgi, armetu linn, nälg, ema, õde, vend, teised. Kuigi kõike on varjatud, on kõik erakordselt selge. Justnimelt selge. Ma ei tea, kas olengi lugenud ühtegi nii selget Siberi-lugu. Lühikestesse lõikudesse on selitatud terve lapsepõlv, poisi tajud ja märkamised, ainult see kõige tähtsam, ei, isegi mitte tähtsam, see kõige eredam. Nagu oleks mälestuste liivast keedetud klaas ja nüüd see kõik paistab sealt läbi. Uskumatu, et aastal 1981 sai selle kõik juba kirja panna. Enne „Seitsmendat rahukevadet“, ammu enne „Mariat Siberimaal“. Tundub, et sai just sellepärast, et ei saanud. Ei saanud, aga pidi. 

Pole juhuslik (sest kirjaniku biograafias pole miski juhuslik – tagantjärele, tema loomingu valgusel), et Rein Saluri esimene raamat kandis pealkirja „Mälu“. Tundub, et ta teadis – või pigem tundis – et kannab endas ühte mälu, ühte nagu muust elust välja lõigatud pilti või filmi, mis on kuidagi väärtuslik, tähtis. Mis nõuab, et ta ära jutustataks. Aga millest ei saa veel õieti rääkida. Ja et sellest õieti rääkida ei saa, tuleb üldse rääkida vähe. Tuleb rääkida lühidalt. Lühidusse annab rohkem ära peita kui paljusõnalisusesse. Rein Saluri oli teadagi lühivormide meister. 

 

Veel pealkirju, mis paljugi meelde tuletavad: „Puusõda“, „Vaikne elu“. 

Aga siis tuli „Minek“. Nagu selgub tema märkmeraamatust „Katked (1958–1999)“, pani ta selle näidendi kirja ühe kuuga, ühe januga:

„„Minek“ ideejupina 4. 3. 1987.

„Minek“ valmis 3. 4. 1987.

„Minek ära antud aprillis 1987.

Äkki läheb nii kuumaks, et ongi SULA läbi? Igatahes on kirja pandud.“

 

Arvumäng kuupäevadega, kõik tundub tagantjärele tähendusrikas. Sest see sai viimaks kirja! Selgelt ja varjamata. Niipea, kui võimalik. Isegi natuke enne. Igaks juhuks. Ja SULA ei saanudki läbi. Panus, väga riskantne, läks kümnesse. Aastal 1988 tuli „Minek“ lavale järjest Eesti Draamateatris, Pärnu Endlas, Šiauliai teatris ja Soome Rahvusteatris. „Minekul“ oli minek sees. See ei saanudki teisiti olla. Seda oli nii kaua ette valmistatud, kinni hoitud. See oli vedru, mis äkki lahti päästeti. Mälu, millel kaas pealt ära löödi. Kui paljudele kergenduseks! Sest see oli ju ka nende mälu, või mälu, mille väljarääkimatuse paine all oli möödunud nende lapsepõlv. 

Sain Reinuga tuttavaks just nendel „Mineku“ aastatel. See tähendab, nüüd tagantjärele saan aru, et nii see pidi olema. Kaheksakümnendate meeletu lõpp, kõigi ootuste, vabadusootuse aeg. Kas ka hirmu? Ei, hirmu enam ei mäleta. Hirm oli „Mineku“ ja teiste taoliste julgete teostega minema saadetud. Potilaadale. 

See oli Hiiumaal. Salurite väikene maja kusagil seal Edela-Hiiumaa, Prähnu küla lainjate liivaküngaste ja sanglepikute keskel. Käisime „Kõpu rahvaga“ tal – neil – seal külas. „Kõpu rahvas“ olid Erkki-Sven ja teised sõbrad. Ja need olid uhked väljasõidud. Sel ajal polnud ju telefone, nii et järele mõeldes pidime me sinna Reinu juurde – ülemeelik seltskond! – maanduma täiesti ootamatult. Aga oli nii, nagu oleksime olnud ammuoodatud külalised. Rein – nagu teda mäletan – oli elu inimene. Hiiumaal niimoodi öeldakse. Elu inimene (kirjakeeles peaks olema vist eluinimene) on see, kes võtab elu, nagu see tuleb. Kes on valmis teid vastu võtma ja pudeligi lahti korkima kasvõi südaöösel või siis, kui tal kirjatöö on pooleli. Sest elu on kõige tähtsam. Reinul oli eriline uljas naer. Mida ta seltskonnas hea meelega kuulda lasi. Kuigi muidu oli temas nagu midagi alati nukrat. Ei tea! Ütlen, et inimese elu on saladus. 

Nüüd vaatan Vikipeediast (Rein Saluri artikkel pole just teab kui ammendav) kasvõi neid tema Siberis olemise daatumeid. 1946–1951. Ei ole just tavalised. Aga eks nii olegi, et me tõmbame ajaloo oma teadmiste liistule ja imestame, et kõik ei käinudki selle järgi. Nüüd küsiks küll kange huviga, et kuidas sellega siis täpselt oli. Aga ei saa enam. Viimased aastad oma elust ei olnud Rein kuulu järgi teab mis seltskondlik. Elas, nagu öeldakse, tagasitõmbunult. Aga kuidas tegelikult? Jälle ei tea. Üks asi on inimese väline elu, teine asi tema tegelik elu. Tema suurem looming lõppeski „Minekuga“. Kõik sai öeldud, kõige tähtsam sai ära jutustatud. Ja üldse, kas ongi enam huvitav rääkida, kui kõigest saab rääkida, kui kõik räägivad? Rein Saluri looming sündis vaikuse foonil. Ja muidugi looduse. 

Kust see looduse-asi alguse sai – lihtne on muidugi fantaseerida: varase lapsepõlve Salla ja Simuna kant, selle uhked maastikud ja salapärased metsad-sood. Siis Siber. Kes lapsena on Siberis olnud, need räägivad tihti just selle loodusest imelugusid. Natuke õudseid, väga võõraid, aga põnevaid. Suur Siberimaa… Muidugi, bioloogiharidus. Rein oli bioloog ja seda ta kohe oligi. Ma ei mäleta, et oleksime palju rääkinud kirjandusest või kas üldse sellest rääkisime, aga loodusest, sellest küll. Viimastest tähelepanekutest ja vaatlustest. Lindudest-loomadest, keda nähtud õues ja metsas. Kui ma oleksin aastal 1981 olnud veel laps, oleks Rein Saluri väike värvipiltidega „Linnud“, samuti kui „Metsloomad“, „Konnad ja maod“ olnud mu kõige armsamate raamatute seas. Aga mäletan neid ikkagi. Just seda mõtet, et kahju, et ma enam laps ei ole. Niisuguseid lastele mõeldud asjalikke loodusraamatuid pole palju. Ja kui Gerald Durrelli „Minu pere ja muud loomad“ on eesti keeles niivõrd loomulik, asjatundlik ja mõnus, siis kindlasti ainult tänu sellele, et seal on sees ka Rein Saluri bioloogikätt ja -silma. Ta oli detaili ja fakti suhtes väga hoolikas ja täpne. See oli tema kui „eluinimese“ teine külg. 

Eks seegi ole osa inimese elu saladusest, et mis temast jääb, on sageli varjatud, märkamatu. On autoreid, kellest tsiteeritakse tähtsa näoga pealkirju, olemata raamatuid lugenudki. On teisi, kellest jääb nimetu, aga seda tugevam mõju. Terve põlvkond loodusehuvilisi lapsi (või nimelt lapsi, kellest said loodusehuvilised) kasvas üles Rein Saluri väikeste loomaraamatute peal, sai toitu Durrelli inim- ja loomamaailma lõbusast täpsusest, mäletamatagi tõlke kallal vaeva näinud inimese nime, võib-olla isegi raamatute autorit, sest laps mäletab asja, elamust, mitte nime. See pole tähtis. 

Ei, see polegi tähtis. Mis tähtis on, on see pilt mälus ühest varasügisesest või hilissuvisest Hiiumaa õuest, selle pehmest hämarusest ja uksest kumavast kollasest valgusest, milles seisab majaperemees ja meile järele naeratab. Enne kui ta ukse kinni tõmbab. 

Veel lugemist:

Uudised

Hiiumaa jahimehed on rajakaamerate fotode analüüsimisega  jõudnud arusaamisele, et seni arvatud ühe karu asemel, peab neid saarel olema vähemalt kaks. “Meie rahva hulgas on...

Uudised

Juba aprillis hakkas tulema teateid, et Hiiumaa staari staatuses karu on väga liikuv ja läbib pikki teekondi põiki üle saare, kuni mai algul jäädvustas...

Digileht

Hiiu Leht 17.mail Karu jookseb mööda saart nagu pöörane Hiiumaa sai uue piiskopi Hiiu Leht muudab ilmumispäeva ja sagedust Sõdurid päästsid külarahva jalavaevast. Digilehe...

Uudised

Alates 6. juunist hakkab Hiiu Leht paberil ilmuma kord nädalas 20-leheküljelisena neljapäeviti. Kõik paberlehe tellijad saavad võimaluse kolme kuu jooksul veebiuudiseid tasuta lugeda.  Lugeja...