Connect with us

Persoon

Irina Tammis: Mul ei ole sellega probleemi, et ma ei julgeks!

Irina Tammis ütleb, et tuleb olla ise raudne rusikas ja päriselt ka teha, mitte loota, et keegi kuskilt tuleb ja annab midagi kandikul kätte.
Oktoobris võis näha Kärdlas Nelja Nurga Galeriis Hiiumaa disaineri Irina Tammise isiku näitust RÕÕM. Irina Tammis on kunstnik, disainer ja käsitööline, kes ajab muljetavaldava südikuse ja kirega oma rida ning teadis juba lapsena, et tahab kindlasti saada kunstnikuks. Keskkoolis oli Irina Tammisel selge, et ainus valik tema jaoks on minna õppima Eesti Riiklikku Kunsti instituuti (ERKI) ning alla ei andnud ta enne, kui sinna ka disaini teadus konda kolmandal katsel sisse sai.

Tammise sõnul on elu teda kandnud ning tema usk enda võimekusse on alati tugev olnud ja ideedetulv kosmosest nii võimas, et ta tunneb, et teda peaks lausa kloonima, et ta suudaks kõik oma ideed teoks teha. Tänapäeva maailmas, kus igasugused identiteedikriisid on lausa moeasjad, mõjub nii tugeva sisemise keskmega inimene esialgu lausa jahmatavalt ning paneb seejärel sügavuti huvi tundma tema loomeprotsessi ning selle taga olevate mõttekäikude
vastu. Vestlesimegi Irina Tammisega ühel vihmasel pärastlõunal Nelja Nurga Galeriis.

Madli Maruste: Inimesi huvitab, kuidas Hiiumaal elades kunstnikuna hakkama saada? Siin on ju tavaline, et kõigil inimestel on kümme ametit ja kõik toimetavad nagu hunt kriimsilmad.

Irina Tammis: Kes ütleb, et mul ei ole kümmet ametit? Ma tegelen hästi palju ju käsitööga ka. Disaineri elukutse tähendabki seda, et sa oled õpetatud tegema põhimõtteliselt kõike. Sa pead oskama mõelda nii, et hakkama saada. See on selle hariduse osa. Kui mina ERKIs käisin, siis seal veel ei õpetatud ettevõtlust ning ma lõpetasin ERKI ära teadmisega, et mina mitte kunagi ettevõtjaks ei hakka. See oli aastal 1993 ja ma väga tahtsin kusagile kirjastusse kujundajaks minna, sest ma jubedalt tahtsin raamatuid kujundada, mida ma olen oma elus ka palju teha saanud. Siis aga saadeti mind ERKI ajal Taani arvutit õppima ja see andis mulle sellise tõuke ja laksu, et tagasi tulles asusin Tallinnas tööle Taani-Eesti ühisfirmas disainerina. Töötasin seal kolm aastat ja siis üks hetk need rattad pöörlesid niimoodi, et mõistsin: ma kas teen viie inimese tööd kellegi teise jaoks või sama palju tööd iseenda jaoks.

Mul on suur rõõm olla ja teha seda, mida ma hetkel loominguliselt teha saan ja et mind on saadetud just siia saare peale.

Kuskilt tekkis sõber, kes oskas firma luua, kuskilt tuli algkapital ja see läks kuidagi nii loomulikku radapidi, et aastast 1996 olen ma eraettevõtja ja vee peal! Ma olen ühe pankroti üle elanud, valides valed partnerid, aga peale seda tegin aastal 2000 Irina Tammise Disainistuudio. Kõik minu käekirjaga harjunud kliendid tulid minuga kaasa ja nad tiksuvad siiamaani, kuigi mul on praeguseks nendest töödest täiesti kõrini. Prügikasti toodangut ma enam ei tee. Pean silmas reklaame, mis lendavad kõik prügikasti. Kui ma 2015. aastal Tallinnast tagasi Hiiumaale kolisin, siis otsustasin, et see mis seal, jääb sinna maha, seda ma kaasa ei võta ja see, mis siin toimuma hakkab, on uus leht, mida hakkan täis joonistama.

Irina Tammis

Kas on õnnestunud siis sellel uuel lehel püsida?
Väga hästi on õnnestunud, see on ju ainult minu kätes. Seda ei tee mitte keegi teine, seda teen ainult mina!

Kui palju Te hetkel raamatukujundusi teete?
Teen siis, kui pakutakse. Kirjastusega Tammerraamat tegin palju koostööd, kuid pärast seda, kui ma Hiiumaale kolisin, ei andnud nad enam mulle ühtegi raamatut kujundada. Eks seal toimus ka põlvkondade vahetus, kuna ema ja isa andsid pojale kirjastuse edasi ning eks iga uus päälik võtab enda meeskonna. Kuid loodus tühja kohta ei salli ning kui kuskile tekib auk, tuleb sinna asemele midagi muud. Minu puhul on see niimoodi toiminud. Mina selle tõttu ei karda enam „ei“ öelda. Kui tundub, et ma midagi teha ei taha, siis ma ei tee ka! Hetkel on mul kaalukauss ehete tegemisel, puidust ehetel nagu ka siin näitusel väljas on. See sai alguse 2017. aastal, kui hakkasin tahvel­arvutis mandalaid joonistama ning joonistasin neid sadu. Ühel hetkel tekkiski arusaam, et need ei saa sinna tahvlisse jääda, vaid need peavad minema tahvlist välja ja neist peab midagi saama. Siis hakkasin tegelema meeletu tootearendusega. Nüüd on läinud niimoodi, et ainuüksi kõrva­rõngaid olen teinud juba üle 4000. Jällegi oli nii, et head asjaolud jooksid kokku ja ole siis meheks, võta sabast kinni ja hakka tegema!

Millist tehnoloogiat Te kasutate ehete valmistamiseks?
Teen 3 mm lasergraveering ja lõige. Alguses kasutasin lasergraveeringuga ühe tuttava abi mandril, kuid siis ostsin endale Saksamaal toodetud masina koju.
Ma ei ole kunagi olnud seda meelt, et pean projektidega endale raha saama, ma olen kõik vajaliku raha tootnud ise. Olen ostnud kogu oma arvutipargi ja teised tööks vajalikud asjad. Sest mina ei ole nõus sellega, et keegi tuleb mulle ütlema, et sina oma rahaga seda ei tee. Mina teen oma rahaga seda, mida mina tahan ja vajalikuks pean! Selleks, et niimoodi olla ja toimetada, tuleb olla esiteks ise raudne rusikas ja päriselt ka teha, mitte loota, et keegi kuskilt tuleb ja annab midagi kandikul kätte. See ei tööta, see lõputu abirahade taotlemine – siis ongi pidev virelemine. Aga ega mu päevad on pikad ka. Praeguseks on minu kodulehe Ainult Ilusad Asjad käive kasvanud absoluutselt iga aastaga, lisaks müün ma oma ehteid Hiiumaa käsitöö­poodides ja Tallinnas.

Irina Tammis

Kuidas Hiiumaal elamine on Teie loomingut mõjutanud?
See periood, mis ma olin Tallinnas peale ülikooli lõpetamist, kuni siia tagasipöördumiseni, oli mõneti ka paratamatus, kuna aastal 1993 ei oleks mul siin olnud mitte midagi peale hakata oma haridusega ning ma arvan, et ma ei oleks saanud siin alustada ka nullist ilma Tallinnas tekkinud klientide ja kontaktide pagasita. See, et ma siin praegu niimoodi olla ja toimetada saan, on ikkagi tänu põhjale ja klientidele Tallinnas.

Kuidas Teie loomeprotsess käib, kas Te teete enne ka kavandi?
Kui mul mingi idee tuleb ja ma seda ehteks vormima hakkan, ega ma siis ju ei tea, kas keegi seda ostma hakkab. See on selles mõttes ikkagi libedale jääle astumine. Kavandid on mul kõik peas, paberile ma joonistan siis, kui mul see peas valmis on. See, mis laserile läheb, võib erineda sellest, mis on peas. RÕÕM näituse seeria ehete aluseks on näiteks tuulte kaart. Mina võtsin sealt ainult jooned ja natuke neid kohendasin ja sättisin. Vaatasin, et nii ägedad jooned ja sealt hakkasid juba ise kujundid välja voolama. Pildid on graafika, sellist tehnikat hakkasin arendama juba oma ERKI diplomitöö jaoks, kus tegin sellisel viisil kogu tähestiku. Need tööd siin on hästi värsked ja kiire emotsiooni pealt tulnud. Septembris, mõni nädal enne näitust, ei olnud mul veel mitte midagi olemas. Mulle meeldib graafika rohkem kui maal. Näituse pealkiri RÕÕM tuligi sellest, et ma tunnen, et mul on suur rõõm olla ja teha kõike seda, mida ma hetkel loominguliselt teha saan ja et mind on saadetud just siia saare peale. Mitte kuskile Ukrainasse sõja­tandrile näiteks. See ongi nii suur rõõm, siin olla ja siin teha ja olla killuke sellest väikesest maalapikesest.

Irina Tammis

Kus asub Teie stuudio Hiiumaal, kus Te töötate?
Kodus. Kui ma Tallinnast ära tulin, siis müüsin seal oma kesklinna korteri maha ja ehitasin siia oma maja ning terve katusealune on nüüd minu stuudio. Eelmisel reedel toimus seal just üks tellitud workshop minu ehetega. Oli väga lõbus.

Kas olete saanud inspiratsiooni ka Hiiumaa piirkondlikest pärand­mustritest?
Kõik, mida me näeme, mõjutab meid. Iga asi. Ma käisin Tiibetis ja nende tädide tehtud triibulised kangad meenutavad mõneti meie triibuseelikuid. Nende värvivalik ja materjalivalik on teine, aga ma mäletan neid ja see mõjutab mind täpselt sama palju kui meie enda triibuseelikud. Kui ma hakkan sõrmikuid kuduma ja kirjama, siis ma teen mustrid ikka ise. Ma ei võta sealt Hiiumaa raamatu seest neid. Sest see on kellegi teise oma. See on kellegi teise tehtud. Ma ei ole seda tüüpi, et ma läheks uurima, kuidas teised asju on teinud. Mina tahan oma asju teha! Ma olen võimeline ise neid mustreid välja mõtlema ja tegema. Ma olen ikka õudselt suur egoist (naerab).
Mina usaldan ennast kõige rohkem. Ma ei mäleta endast ka pubeka­east sellist kahtlemise aega. Võõras asi minu jaoks. Ma tean, kuidas ma tahan ja mida ma tahan ning mida ma selleks tegema pean, et ma saaksin nii, nagu ma tahan! Ja väga tore on kogu aeg! Tegelikult on mul ikka ilgelt hästi elus läinud!

Irina Tammis

Mis Teie tulevikuplaanid on?
Kust mina tean? See selgubki homme või ülehomme!


Irina Tammis

Sündinud 30. augustil 1967
Haridus: Palade 8-klassiline kool, Kärdla Keskkool, Eesti Kunstiakadeemia 1993 MA
Töö: tegutsen disainerina alates aastast 1991/ ainultilusadasjad.eu/irina-tammis-disain/

Pere: abielus, 1 laps
Lemmikmuusik: Sting, aga neid on veel ja mitte vähe
Lemmikraamat: puudub, aga kui midagi esile tõsta, siis Sõrmuste isanda sari

Veel lugemist:

Uudised

Kaks Kärdla perearsti, doktor Meeli Paesüld (66) ja doktor Lia Prigoda (67) loobuvad praksisest 1. juunil 2023. Perearstil tuleb nimistust loobumisest kuus kuud ette...

In Memoriam

Jõulude ajal lahkus 79. eluaastal raske haiguse järel nimekas Hiiumaa ettevõtja ja ühiskonna­tegelane Mati Nurs. Tema näol kaotas Hiiumaa ühe mõjukama mehe, kes läbi...

Elu

Simo (32), Annamaria (36), Henri (7) ja Arabella (5) Venski kolisid Hiiumaale lõppeva aasta kevadel. Võiks öelda, et hüppasid pea ees tundmatusse, sest kindlat...

In Memoriam

„Igavest Valgust, armas sõber!“ ütleb Hirmuste küla mees Erkki-Sven Tüür, mälestades omaküla meest Riho Sibulat, kes pühapäeval taevastele lavadele suundus. „Riho enneaegne lahkumine on...