Connect with us

Uudised

Inimfaktor lõppes kummaliste helidega

Näitus “Inimfaktor“, kus oma loomingut – pilte ja pille – esitlesid kunstnikud Merle ja Erki Kannus, lõppes fantaasiarikaste helipiltide kõlades.
Seda, et kunstinäitusel saab piltidele lisaks näha unikaal­seid instrumente, ammugi selliseid, mis klaasist tehtud, juhtub harva. Aga Kärdla Nelja Nurga Galeriis (NNG) niisugune võimalus aprillikuus oli ja kui kunstnike­paari ühisnäitus läbi sai, pani muusika­riistade looja Erki Kannus näitusele muusikalise punkti.
Omapäraste pillide heli­palett oli lai. Õhtuse lüpsi pillil tekkis klaaspurke liigutades mitmehäälne suupilliheli. Lauluregi andis laulja häälele erinevaid värvinguid, kui sinna sisse puhuti. Pillist, mille nimetuseks oli “Minu jaoks oled sa must kast”, kostis helisid, mis meenutasid vees­olemist, aga ka midagi kosmilist ja Tsink Plekk Pang sobis hästi hard rock`i taustaks. Näituse kestel said kõik, keda huvitas, uurida nende pillide kompositsiooni ning proovida, milliseid meeleolusid nende abil tekitada saab.
Üllatavad helid lihtsate vahenditega
Klaasikunsti õppinud, samuti maalija ja akvarellistina tuntud Erki Kannus ütles, et talle on meeldinud kombineerida eri kunstiliike ja -laade. Tema pillid on sündinud veendumusest, et iga inimene on võimeline tekitama nauditavaid, üllatavaid ja mängima ahvatlevaid helisid. Selleks võib kunstniku sõnul kasutada kasvõi kõige igapäevasemaid esemeid ja musitseerida neil pillidel üksi ja kambakesi. “Mitme mängija puhul olen märganud, kuidas esialgsest kaosest – igaüks elab end välja, kuulamata teisi – mõne aja möödudes areneb kooskõla,” lisas ta.
Erki Kannus tõstatab oma pilliloomega küsimuse, kas ehk oleme kaanonite vangis, pidades päris pillideks vaid viiulit ja klaverit ning päris muusikaks helilooja poolt nooti kirjutatud teost, mida esitab häälestatud orkester või koolitatud muusik. “Võib-olla suudaksime me kõik luua muusikat, kui vaid neid pille ees ei oleks?” küsis Kannus ja nimetas n-ö teistlaadset muusikat helistamise teiseks viisiks.
Ise pille tehes ja neil musitseerides on Kannuse arvates tore seegi, et keegi ei saa öelda, kas mängid hästi või halvasti, sest lihtsalt pretsedenti ei ole.
Millest pillitegemise mõte peale hakkab, ei osanud Erki Kannus öelda, kuid üksjagu katsetamist on vaja. “Teed mingi asja ära ja siis vaatad, kas ja mis häält ta teeb. Mõni õnnestub kiiremini, mõni ei tule välja.”
NNGsse kunstnikepaari näitust vaatama kutsudes ise­loomustas galerist ja klaasi­kunstnik Kalli Sein Merle Kannuse töid kui taustalugudega vürtsitatud unikaalses tehnikas klaaspilte, kus joonistuvad lood Merle Salinõmme vanaemast kuni nõukogudeaegse elu-oluni Lasnamäel.
Eluhetked klaasipurus
Vaataja ees oli kolm pildi­seeriat – “Umbrohi”, “Väikesed konfliktid” ja “Eelaeg”. “Need on pildid tõestisündinud sündmustest ja mitte-sündmustest, kus ma ise olen osaline olnud, välja mõeldud pole midagi,” ütles kunstnik, kes ise on kujutatud ka paljudel piltidel.
Ta on jäädvustanud näiteks loo sellest, kuidas kõrvalt paraadnast naaber tuli ukse taha paluma, et ärge täna koputage, mul on sünnipäev. Ühel pildil on näha, kuidas Eesti vabanemise protsessi ajal pildi autor keeleseaduse toetuseks allkirju kogus, teisel parvesõit ehitamisjärgus Lasnamäe kanalis. Ka näiteks telefonikõne Rootsi tädile ja naabrikoera matus on pildil, sekka mõned peo- ja laagrihetked, langevarjude vaatamine, rõdulelennanud papagoi ja kollase päevalille-imelille murdmine koos õega.
Kõigi nende piltide detailitäpsus ja nüansirikkad värvitoonid olid seda hämmastavamad, et need on tehtud mitte maalides, vaid klaasipuru kasutades.
Merle Kannus rääkis oma töid tutvustades, et klaasmaal valmib kiht-kihilt eri värvi klaasi­puru lisades.
70 värvist jääb väheks
Klaasipuru on tal purkides ja purke on üle 70, aga see kogu vajaks kunstniku meelest veel täiendamist. “Võtan klaasipuru, panen seda muudkui pildi peale, sulatan ahjus üle, siis panen jälle puru ja küpsetan ning kordan seda niikaua kuni vaja,” rääkis Merle Kannus. Töö käib lusika, mitte pintsliga. Pintslit läheb vaja vaid mõnikord värvipuru paikalükkamiseks. Sedasi on tehtud näiteks ruudulised kooli­seelikud tüdrukutel ja Merle ütles pool-naljaga, et see on üks asi, miks ta pole rohkem kooliteemalisi pilte teinud.
Kunstniku sõnul teeb klaasi­puru-sulatuse põnevaks see, et värve saab omavahel segada ja neid kihtidena katta ja nii moodustuvad uued ja kummalised toonid.
“Mängida saab ka sileda ja kareda pinnaga,” jätkas Merle Kannus. Kuumema temperatuuriga ahjus – 800 kraadi juures – on tulemuseks sile, läikiv pind, madalama kuumusega – 700 kraadiga – jääb pind matt ja see tuleb teha kõige lõpus, kui teised kihid on ära sulanud.
Talle teadaolevalt keegi teine Eestis sellises tehnikas töid ei tee. “Mujal siiski tehakse, sest ega seda raske välja pole mõelda, vaja on kannatlikkust.”
Esimene kiht võtab kunstniku sõnul aega neli-viis tundi, kokku kulub ühe väikese­mõõdulise töö peale vähemalt neli päeva.

 

Näitusetööd veebis
Merle ja Erki Kannus esinesid Hiiumaal esimest korda, kuid personaal- ja grupinäituste nimekiri on mõlemal pikk ning selles on nii kodu- kui välismaiseid näitusepaiku.
Seekordse näituse taga oli Merle sünnipäev, mida ta oma vanaema ja tema vanaema, Saarnaki Anni mälestust hoides soovis Hiiumaal toimuva näitusega tähistada.
Kel näitus nägemata jäi, saab nende töid vaadata veebis aadressidel merlekannus.raplakunst.eu ja erkikannus.raplakunst.eu
Allikas: Merle ja Erki Kannus

Veel lugemist:

Uudised

Ristitee hobusekasvataja- ja rautaja Johannes Mooste (26) hakkas Hiiumaal käima juba kümnendas klassis. Kuni ühel hetkel tundus, et kodu ongi saarel ja pole vaja...

Uudised

Hiiumaa vallavalitsus määras1 sihtasutuse Hiiumaa Sadamad nõukogu liikmeteks Raido  Randmaa, Omar Jõpiselja, Marko Pruuli, Meelis Pielbergi ja Kadri Tikerpuu. Detsembrist alustavas nõukogus on senise...

Uudised

Taterma küla elaniku Janek Küttimi koer Alfa on hammustanud mitut inimest, iga kord, kui ta jälle aiast välja pääseb, on külaelanikud hirmul. Koerte peremees...