19.jaanuaril lahkus meie seast EV aupeakonsul Torontos ja Eesti Elu toimetaja Laas Leivat, kelle laiahaardeline tegevus ja panus eestlusele paljude aastakümnete vältel oli erakordselt tähendusrikas. Leivat oli paljudele inimestele suunanäitajaks, mentoriks ja eeskujuks. Ta oli autoriteet, kelle arvamusega arvestatakse ning kelle sõnal on alati kaalu. Leivati mälestuseks taasavaldame lühendatult artikli, mis ilmus Eesti Elus ja Hiiu Lehes märtsis 2021, kui Leivat sai 80aastaseks.
Laas Leivatil on väga palju tiitleid ja ta on osalenud juhtivalt nii rohketes eesti-alastes tegevustes, et raske on leida, kus ta ei ole osalenud! Seepärast on väljend ‘elukutseline eestlane’ tema puhul kindlasti omal kohal. Sest juba väga noores eas otsustas Laas siduda oma elu teadlikult eestlusele pühendumisega. Isamaalisus ja armastus kodumaa vastu sai alguse juba varasest lapsepõlvest ja kodusest kasvatusest, alates sünnikodust Hiiumaal, saates teda raskel põgenemisteel ning jätkudes Rootsis ja Kanadas.
Laas sündis 15. märtsil 1941 Hiiumaal Käinas ning ta oli vaid 3aastane, kui tuli koos vanemate Alfred ja Hella Leivati, vanaema ning sugulastega kodumaalt põgeneda. 1944. aasta septembrikuu lõpupäevadel randusid nad Rootsi rannas, järgnesid põgenikuaastad ja uue elu ülesehitamine kahel maal. Nende Hiiumaa kodu hävis lahingutes. Kuigi Laas oli Eestis elades väike laps, on tal nii nende kodu kui terve Käina alevik ja selle tolleaegne plaan hästi meeles.
Rootsist siirdus pere edasi Kanadasse. Lapsena osales Laas skautluses ja Eesti täienduskooli tegevuses, mille asutajate hulgas oli tema ema Hella. Laas omandas suurepärase hariduse – tal on ülikoolikraadid ajakirjanduse (Ryerson Polytechnical Institute), ajaloo (Lakehead University) ja avalike suhete alal (Waterloo University), samuti mereväeohvitseri kraad, milline väljaõpe toimus ülikooli ajal suviti operatiivlaevadel. Seda tegi ta vabatahtlikust soovist, kuna isa ja vanaisa olid olnud meremehed. Professionaalses elus on ta töötanud ajakirjanikuna, lektori ja õpetajana Ryersonis ning Seneca College’is ja avalike suhete juhina suurimas Kanada meedia ja ajakirjandusega seotud firmas, samuti Eesti Elu toimetajana, kirjutades iganädalaselt poliitilisi jm. arvamusartikleid ning 2002. aastast olnud väga austatud ja lugupeetud EV aupeakonsul Torontos.
Kogu tema professionaalset karjääri on saatnud paralleelselt juhtiv tegevus eestlaskonnas. See sai alguse 50 aastat tagasi, kui ta 1971.a valiti esmakordselt Eestlaste Kesknõukogu Kanadas (EKN) ridadesse. Kohe valiti ta ka juhatusse, kus ta on olnud sellest ajast saadik, ja 20 aastat ka EKNi esimehe positsioonil.
Saavutusi on Laasil tema pikaajalisel võitlusteel olnud palju, samuti meenutusi. Peaeesmärk oli muidugi kodumaa taasvabanemine, mis 1991.a teoks sai.
Esmakordselt külastas Laas Eestit 1990.a. Eesti Kongressi delegaadina. Muidugi on Eesti reisidel alati eesmärgiks ka kodusaare Hiiumaa külastamine. Ükskord Laas arvutas, et ta on kokku Eestis käinud vist 44 korda! Viimastel aastatel on kodumaa külastustesse tulnud küll paus, aga loodetavasti lähevad olukorrad positiivses suunas ning reisimine saab jälle teoks.
Laas Leivatit on vääristatud rohkete autasudega, nende hulgas EV Presidendi Valgetähe teenetemärgi III järk (1998). Mõni aeg tagasi paigutasid lapsed kõik tema aumärgid suure raami sisse, mis on seinal – vahepeal on aga tunnustust veelgi juurde tulnud.
Eestlus ja eestimeelsus on olnud alati nende pere loomulikuks osaks. Abikaasa Elleniga (sünd. Kiviloo), kes on pärit Tartust, kohtusid nad juba varases lapsepõlves, olles sattunud Rootsis samasse linna – Hälsingborgi, käies samas lasteaiaklassis ning suvekodus. Laasi ema oli seal kasvataja ja juhataja. Hiljem, kui mõlema pere teekond viis neid edasi Torontosse, kohtusid nad taas ühel leeripeol ning sattusid samasse keskkooli (Laas viimases, Ellen eelviimases klassis).
Nende lapsed Risto ja Maaja kasvasid üles täiesti eestikeelses ja -meelses keskkonnas. Nagu tütar Maaja meenutab, olid nad kodus pidevalt ümbritsetud eesti asjadega: nukud, raamatud, rahvariided, kunst jm, igapäevaelus figureerisid eesti toidud ja isa on olnud alati suurepärane kokk. Maaja ja Risto on mõlemad abielus eestlasega ja mõlemas peres kasvab kaks tütart. ,,Suurt rahuldust tunneme Elleniga selle üle, et kõik neli lapselast – Imbi, Eliise, Eila ja Tuuli – räägivad hästi eesti keelt. Usun, et see ‘eesti asi’ elab nendes edasi,“ märgib Laas. Lapsed osalevad Eesti täienduskoolides, gaidides jm.
Väga oluline osa Laasi ja nende pere elus on veeta aega suvekodus Niidiotsal, Ontario järve kaldal, Torontost 160 km Montreali poole, Prince Edward County’s. Talumaja on üle 180 aasta vana. Muide, Niidiotsa oli Laasi isatalu nimi Hiiumaal, ning seda kantakse uhkusega ka siin edasi.
Kui palusin Laasil lisada ka selle loo lõpetuseks üks hea hiiu nali, vastas ta järgmist: ,,Hiiumaa arsti juurde tormas sisse naine, kes juba ukse peal teatas, et ta on Tallinnast. ,,Ja muud midagi pole viga?“ küsis arst.“
Isa oli peitnud väikese purjepaadi Jausa randa padrikusse mõned kuud enne põgenemist. Sellesse oli monteeritud Saksa sõjaväe laost pärit mootor, et vaikse ilmaga saaksime kuidagi ikka edasi liikuda. Minu vanemad Alfred ja Hella Leivat aimasid juba varem, et Punaväe rünnak jõuab varsti Hiiumaale. Kuna 1944. aasta sügisel ei olnud ma veel nelja-aastane, siis üksikasju põge- nemisest olen kuulnud üle aastate oma vanemate juttudest. Mõned momendid jäid siiski eredalt mäluekraanile. Mäletan, kuidas ema rääkis, et tulekumad paistsid Tallinnast ning Haapsalu ja Pärnu kohal oli näha „punaste jõulupuid“. Elasime Käina vallamaja kõrval. Sellesama vallamaja treppidel Anu Vanaselja-Sõrra ja mina olime laulnud „Sada grammi leiba… see Aadu veab meid alt“ nii valjuhäälselt, et Saksa ohvitserid esitasid tõsiseid noomitusi meie vanematele. Just sellel samal Heltermaa-Emmaste maanteel, kus asus meie maja kõrvuti vallamajaga, oli näha suurt põgenemist. Inimeste voorid olid liikumas, rutates sadamate ja randade poole, kus nad lootsid leida aluseid põgenemiseks. Isa kinnitas jalgratta käepidemetele padja, mille peale mina istusin, ise kramplikult kinni hoides, et sõita varahommiku pimeduses viis või kuus kilomeetrit Jausa randa, kus ootas meie paat. Ema sõitis ka rattaga randa. Vanaema sõitis hobuse ja vankriga ja tõi kaasa lisariideid, tekke ja muud vajalikku meresõiduks. Meile tuli aastaid hiljem kirja teel teave, et meie hobust ja koera, kes jäid randa, oli järgmisel päeval Käina vahel nähtud. Ise mäletan, et lahkudes jätsin nuttes maja õue vanatädi Mari, kes tol ajal oli tähtsaim inimene minu elus. Ema oli tihtipeale kinni kooliõpetamisega või pedagoogiliste täienduskursustega Haapsalus ja vanaemal oli alati palju askeldamist meie suures majas, kus asusid pank ja pood ja külaliste ruumid. Mari oli minu hea südamega hooldaja. Elasin tema toas. Valus oli temast lahkuda. Rootsi tuled akendes Jagasime paati sugulastega, Mäehansudega, ja veel kahe põgenejaga, nii et paati oli surutud üksteist inimest. Septembri lõpupoolsete päevade marutuul ja torm panid merepinna lausa tantsima. Mässav merevesi tuli hoogsalt üle parda. Seda e ijõutud pangedega välja kallata. Mäletan, kuidas mootoriõliga kaetud isa möllas diiselmootoriga, mis oli rikki läinud. Olime täiesti hädas, kuni nägime hiiu kapteni Paabori kaljast. Mäletan, kuidas noor madrus, hoides mind kaenla all, ronis suurtest lainetest visklevas meres nöörredeli kaudu meie paadist kapten Paabori laeva „Ado“ pardale. Olime päästetud! „Adol“ tundus olevat paarsada merehaiget põgenejat. Kindlasti polnud neid nii palju, aga väikese lapse mällu on jäänud selline pilt. Meeles on, et olime läbimärjad ja lõdisesime „Ado“ täiskiilutud laoruumis ning ka seda, et suurtes lainetes loksumisest olid kõikidel südamed pahad. Viimaks jõudsime Rootsi rannale lähemale ja septembrikuu lõpupäevadel randusimegi Rootsi rannas, olles jõudnud riiki, kus elamutes põlesid tuled, kus tänavad olid valgustatud ning inimesed rahulikud ja heatahtlikud. Meie kodu Hiiumaal ei olnud enam olemas, see hävis lahingutes.
