HARDA ROOSNA Looduses liikuja põhilised õigused ja kohustused on kogutud uude keskkonnaseadustiku üldossa. Varem pidi matkaja neid kokku otsima asjaõigusseadusest, veeseadusest, looduskaitseseadusest, kalapüügiseadusest ja mujalt. Nimetatud õigusaktid täpsustavad küll endiselt erilisemaid olukordi, näiteks kuidas käituda kaitsealadel, veel liigeldes või kala püüdes, ent viited selliste täpsustuste kohta leiab uuest seadustiku üldosast.
Seadusega püütakse tagada inimestele avar võimalus veeta vaba aega tervislikult ja looduslähedaselt. Tähtis on aga kaitsta ka maaomanike huve ja looduskeskkonda. Uus seadus ei too põhimõttelisi muutusi, ent selgitab mõnd enim tüli tekitanud olukorda, näiteks kallasraja kasutust, ühtlustab reegleid, täidab varasemaid lünki ja silub vastuolusid.
Kas teise inimese eramaal tohib viibida?
Kõige üldisem juhis: kuni maaomanik pole selgelt mõista andnud, et ta võõraid oma maale ei soovi, võib rahuliku südamega looduses viibimisest rõõmu tunda. Maaomaniku keeldu tema maal viibida tuleb aga austada.
Keelu peab looduses liikujale selgelt ja tõhusalt teada andma. Selget keeldu ei saa välja lugeda näiteks lihtsast karjatarast, vanast lagunenud aiast, piirikivist või sildist “X talu maa”. Ka silti kirjaga “Eramaa” või “Eravaldus” võib looduses viibija mõista vaid teavitusena selle kohta, et riigimaalt on jõutud eraisiku maale, mis aga ei tähenda, et edasi minna pole lubatud.
Selge keelutähis on näiteks silt “X talu maa. Võõrastel viibimine keelatud”, keelumärgi kujundusega silt (NB! sõidukitele määratud liiklusmärgid, nagu „sissesõidukeeld”, ei kehti jalakäijatele) või piire, millest on selgelt näha, et see on mõeldud eemal hoidma inimesi. Keelusildid peavad olema paigutatud piisavalt tihedalt, et tulija neid tõesti märkaks. Oma soovid võib omanik alati ka lihtsalt suusõnal välja öelda, ka sellist ühekordset piirangut tuleb looduses viibijal järgida.
Kui varasema seaduse järgi ei tohtinud võõral maatükil viibida pärast päikeseloojangut, öisel ajal, siis uues seda keeldu pole. Lubatud on ka ööbida ja telkida. Ent kui soovitakse jääda laagrisse kauemaks kui 24 tundi, tuleb maaomanikult luba küsida.
Nagu iga mõistlik matkaja isegi aru saab, ei tohi minna maaomaniku õuemaale, st elamut ja kõrvalehitisi ümbritsevale alale, mida maaomanik aktiivselt kasutab. Austada tuleb kodu puutumatust ja majaelanike privaatsust.
Eriti hoolikalt tuleb seda silmas pidada siis, kui peatutakse pikemalt, näiteks jäädakse piknikule või laagrisse. Niisugused peatused tuleb teha väljaspool arvestatavat nähtavus ja kuuldekaugust elumajast ning selle õuest. Avatud maastikul, kus nähtavus ja kuuldavus ei ole piiratud metsa või pinnavormidega, tuleb hoiduda vähemalt 150 meetri kaugusele.
Märkida tasub sedagi, et riik ja kohalik omavalitsus ei tohi üldjuhul piirata inimeste tulekut nende maale, täpsemalt maa-alale, mis jääb väljapoole hooneid ümbritsevat õuemaad. Juurdepääsu tohib takistada vaid siis, kui see kaitseb avalikke huve (näiteks julgeolekut, tervist, keskkonda) või mõne konkreetse üksikisiku, näiteks riigimaa rentniku huve. Sellised juhtumid peavad olema maad haldava asutuse üksik-otsuses selgelt kirja pandud ja põhjendatud.
Kuidas käituda teise inimese eramaal?
Võõral maatükil ei tohi maaomanikku häirida ega tema vara kahjustada, näiteks tallata vilja või heina, aedikust valla päästa ega ülemäära häirida koduloomi. Kui seda on tehtud, saab maaomanik nõuda, et süüdlane kahju hüvitaks.
Omanik võib ka ise seada oma maal käijatele tingimusi: näiteks lubada matkata, kuid keelata korjata marju-seeni. Seesugustest tingimustest tuleb tulijat teavitada, samamoodi nagu viibimise keelust, kas või suusõnal.
Põhimõtteliselt lubab seadus maaomanikul kaitsta oma valdust ka jõuga nii vara kahjustajate kui ka soovimatute viibijate vastu. Seejuures tuleb aga olla äärmiselt ettevaatlik, et mitte kasutada jõudu ülemäära, ületada hädakaitse piire. Muidu muutuks kaitsja ise korrarikkujaks ja kahjutekitajaks. Näiteks on kindlasti asjakohatu peletada matkajaid koerte ja püssilaskudega. Alustada tuleks alati rahuliku jutuga. Kui võõrad järjekindlalt maaomaniku korraldusi eiravad, on kindlam küsida abi politseilt.
Maaomaniku huvide kõrval tuleb järgida keskkonnakaitse piiranguid. Looduses viibija ei tohi looduskeskkonda kahjustada ega elusolendeid häirida, näiteks maha jätta prügi ega tekitada ülemäärast müra, sh valju muusikat.
Igaüheõiguse kõrval tuleb teada ka teistest seadustest tulenevaid kitsendusi. Näiteks liiklusseadus keelab sõita ilma maaomaniku loata sõidukiga, muu hulgas ATVga väljaspool teid. Muinsuskaitseseadus keelab kahjustada kaitsealuseid mälestisi. Looduskaitseseadus rõhutab, et ei tohi häirida linde, teha kahju nende pesadele-munadele ega kahjustada kaitsealuseid taimi. Veelgi rangemad piirangud kehtivad kaitsealadel.
Mida tohib kaasa noppida?
Kui maaomanik ei ole selgelt teisiti määranud, võib igaüks korjata looduses vabalt kasvavaid marju, seeni, pähkleid, mahalangenud oksi ja muid seesuguseid loodussaadusi. Omaniku loata ei tohi kasvavatelt puudelt oksi murda, näiteks saunavihtade või jõulupärja jaoks, või puukoort koorida: see võib puid kahjustada ja niiviisi rikkuda maaomaniku huve. Lõkke jaoks võib korjata mahalangenud oksi, kuid kuivanud puud tohib langetada vaid maaomaniku loal.
Loodussaaduste korjamise õigusega on silmas peetud eelkõige seda, mida inimene korjab iseenda tarbeks. Patt pole seegi, kui näiteks üksikettevõtjast memm korjab marju, et müüa neid turul või isegi kokkuostjale. Teine on lugu aga näiteks siis, kui äriühing toob kohale hulga korjajaid ning laseb nad korraga samasse metsatukka valla. Selline tegevus võib olulisel määral kahjustada omaniku huve ja seega eeldab, et temalt on saadud nõusolek.
PIHEL SARV
Ilmunud ajakirjas
Eesti Loodus
