ehk Kunksu, nagu me teda koduselt kutsume. Sünninimega Silva, rahvasuus Silvi – kutsu, kuidas tahad, tema on rahul ja rõõmus.
See pisike naine, kes homme saab 90, on tegelikult väga suur. Ta on lausa nii suur, et temast on peaaegu võimatu kirjutada. Ometi oskas seda teha Jan Burian, tšehhi kirjanik ja muusik, kes 1999. aastal Hiiumaal käis ja sellest reisist Eesti saartele ka raamatu kirjutas.
Kasutangi siin Jani teksti:
“Proua Silva Õunapi majake on täis ilusaid asju. Vanad kruusid, potid, kannud. Uskumatu hulk erinevaid kanne – emailitud, plekist, savist, portselanist, käsitsimaalitud. Erinevatest ajastutest pärit kannud on paigutatud väga maitsekalt. Küsin perenaiselt, kas tal oleks võimalik pakkuda mulle kohvisse lusikatäit mett.
Ave tõlgib lakoonilise vastuse:
“Kõik on võimalik.”
Proua Silva on tüüpiline väike vana tüdruk, kitsaste huulte, elavate silmade, pikemate valgete juuste ja kõlava noore häälega. Näoilmes on elavus ja lahkus, aga ka mingi imestus: kuidas on võimalik, et ma nii kiiresti vananen! Ma ei märganud vahet viisil, kuidas ta võttis kätte kannu või sülle kassi: hellitas mõlemat ühtemoodi…
“Ma armastan väga ka mööblit restaureerida, aga ega ma seda õppinud pole, lihtsalt vaatasin kõrvalt, mida meistrid tegid, ja nii saingi selgeks. Mulle meeldib niisugune nokitsemistöö, sellepärast ma seda teen.”
– Mis teid Hiiumaal kinni peab? – küsisin.
“Saarte inimesed mõistavad elu paremini, on avatumad ja ausamad. Olen siin sündinud, siis elasin kaua aega Tallinnas, aga juba 1969. aastal tulin tagasi. Ah, et mis on siin siis kõige parem?
Võin minna poodi, jätta uksed-aknad lahti, lapsed, nüüd juba lapselapsed, jooksevad, kus tahavad ja ma ei tunneta üldse mingeid ohte.”
Vaatame seinal rippuvat vana diplomit. See on auhind, mille sai parun Constantin Ungern-Sternbergi juhitud Kärdla Kalevivabrik 1905. aas-
tal oma tööde eest ketrusvabrikutes: diplom kuulus kuldmedali “Eriti peene kedruse eest” juurde.
“See ei ole meie perekonnast pärit,” selgitab proua Silvi. “Selle tõi mulle keegi. Inimesed teavad, et ma kogun vanu asju, mis mulle meeldivad.”
– Kuidas te selle kannu-hobi peale tulite? –
“Minu isa oli juba üheksakümne-aastane. Ma sõitsin iga päev jalgrattaga Lojale, et olla kursis, kuidas ta hakkama saab ja kas tal midagi tarvis pole. Ükskord märkasin metsarajal mingit maast natuke välja ulatuvat sinist asja. See oli plekist ja ma arvasin, et see võib olla mingi amulett. Hakkasin sellel kohal kraapima ja leidsin vana eresinise emailkannu, mille keegi oli ära visanud. See oli lihtsalt tavaline väärtusetu äravisatud asi, ja mina jätsin ta endale. Sellest saigi alguse minu kollektsioon. See esimene siia nende uhkete hulka loomulikult üldse ei sobi, ta on liigagi tavaline, aga sellest hoolimata armastan ma teda kõige rohkem.”
*
Niisugune kohtumis-kirjeldus siis eelmisest sajandist. Sellest on üle 20 aasta, kui
Janiga tal külas käisime, aga ega see Kunksu (ta ise ütleb Konksu) eriti muutunud ole. Kunksmoori nime on Silva auga ära teeninud, sest see pisike vana daam oskab absoluutselt kõike: ta on see, kes vene ajal “tegi” kõik pruudid, pärjad, leinalintide kalligraafia, kübarad, ei põlanud ära ka köösneritööd; kõik ta igapäevarõivad on ta enese disainitud – kõik viimseni isikupärased ja absoluutse maitsega teostatud. Kui kunstitudengid hakkasid tegema keraamilisi pärleid, oli Silvi-Silva see, kes kohe soetas endale ka keraamika-ahju… ja nii edasi. Pole siis imestada, et ta tütar ennast keraamikuks koolitas. Ja-jaa – tuntud ja tunnustatud keraamik Õnne Õunap on tema tütar. Kirglikust kalamehest poeg Harri aga tuli emal matta.
Abikaasa Kalev sai metsatöödel surma, kui lapsed olid veel väikesed. Kunksu kasvatas nad üles. Nurisemata saatuse üle.
*
Ta ei nurise millegi üle. Ka selle üle, et ta eesnimi kogemata passivahetuse käigus Silviks muutus. “Ei mina hakanud õiendama – nagunii kutsusid kõik Silviks.”
*
Viimasel paarikümnel aastal on Silvil täiesti uus ja omapärane hobi – ta nimelt püüab hingekesi.
Aga algas see sellest, et talle toodi pliidipuudeks ilusaid siledaid pinde.
“Istusin siis pliidisuu ees ja märkasin, et puusüü moodustab pilte. Kord on seal mingi nägu, kord maastik. Hakkasin pliiatsiga järge ajama ja, noh… nii see vanainimese veidrus algas.”
Hiljem hakkas ta neile lisama ka kivikesi ja muud looduslikku, mis alati mingi kindla koha või sündmusega seotud.
Esimest korda olid Silva üksikud puuhinge-tööd rahvale vaadata käsitöömeistrite kohviõhtul “Ave vita!”s.
2013. aastal aga korraldas Aivar Viidik juba üsna suure näituse Kärdla kultuurimajas pealkirjaga “Hobiga vananemise vastu”.
*
Silva Õunapil on ehe hiiu keel ja huumorimeel. Ta on avar ja aval. Tema on üks neist, kes kujundas mu arvamuse põlishiidlastest ja aitas mul saare-ellu sisse elada. Ja hoiab mind ree peal tänapäevani oma tolerantsuse ja suhtumisega asjadesse, mis mul mõnikord üle pea kokku löövad.
Ma ei ole kunagi kuulnud temalt sõna “vihastasin”. Ta ütleb selle asemel “teadsa, ma olin kohe täitsa häiritud”.
*
“…ja ikka rõõmsat meelt!” nagu ütleb iga päev Vikerraadio õnnesoovide-diktor. Seda soovime me sulle kõik. Ole sa siis Silva, Silvi, Kunksmoor, Kunksu või Konksu. Heal lapsel palju nimesid!
AVE ALAVAINU
