Tuuli Tammla Soonlepa lahe ehk esimese asustamiskoha kaldale saabus hollandalsest juhiga angerjaauto kella poole kolme paiku. Kalakeste reis kulges spetsauto luukidega paagis, mille kõrval seistes võis kuulda hoogsat mulinat. Mere ääres tehti paagi üks luuk lahti ning kalad voolasid mööda plasttoru mustadesse plastmassvannidesse.
“Nagu veelõbustuspark,” tegid asustamisele abiks tulnud valla töötajad nalja. Angerjad siplesid kastipõhjas ja ajasid neid ümbritseva vähese vee vahule. Tegelikult võivad angerjad sedasi pool- või isegi täitsa kuival elus püsida mitu tundi, ent nii kaua vannist vette jõudmine ei võtnud.
Ohutud elupaigad
Soonlepas laaditi vannid ATV kasti ja sõideti sellega otse merre. Seal kallasid mehed angerjamaimud merre. Kukka ja Allika lahel aga tõmbasid nad jalga kalamehepüksid ning kahlasid põlvini vette vanne ujutama – just nii see kõrvaltvaadates välja nägi.
Asustamispaigad valiti välja selle järgi, et kõigis neis lahtedes on vesi madal ja soe ning põhi mudane ja vetikane – nii on angerjail söögipoolist. Samuti pole neis paikades kormorane ega muid kalatoidulisi linde. Vähemalt mitte oluliselt palju.
Tekkis küsimus, kui vanad vette lastud maimud võiksid olla. “Keegi täpselt ei tea, aga umbes ühe- kuni kolmeaastased,” ütles Viiratsi angerjafarmi töötaja Karin Saar. Tundus üllatav, et nii väiksed kalad võiksid olla nii vanad.
MTÜ Hiiukala tegevjuht Tuuli Tammla selgitas, et angerjas ongi väga pika elueaga kala – kudemata võib ta elada 30–40aastaseks. Hiiumaa vetesse jäävad angerjad tõenäoliselt seitsmeks-kaheksaks aastaks, kuni saabub aeg minna tagasi Sargasso merre kudema.
“Seejärel angerjad üldiselt hukkuvad, sest see on niivõrd kurnav tegevus,” selgitas Tammla. Miks tagasi nii kaugele, Sargasso merre? Sest mujal angerjad ei koegi.
Viimane võimalus
Tõepoolest, asustamine ei tekita ega saagi tekitada Hiiumaa merre igavest angerjavaru, kuid merd rikastab üksjagu, on projektijuht, Pühalepa osavalla vanem Liili Eller veendunud. “Kõik need neljagrammised kalad kasvavad ju mitmekilosteks, sellest jagub ikka pikaks ajaks,” ütles Eller. Enne, kui neid püüdma saab hakata, läheb aga aega. Asustatud maimude mõõtu kasvamine võtab seitse-kaheksa, parimal juhul viis-kuus aastat aega. Eller ütles, et on lootusrikas – ehk kõik angerjad ei tahagi Sargasso merre kudema minna ja osa jäävad siia päriseks. Igal juhul on see tema meelest parim viis, kuidas toetada kalapüüki kui Hiiumaa vanimat ettevõtlusvormi. Keskkonnaameti vee-elustiku vanemspetsialisti Märt Kesküla sõnul oli see ka viimane võimalus sellist asja Hiiumaal teha – edasi tuleb selle liigi säilimine tagada karmimate reeglitega. Küsimusele, kas kalurid saavad angerjapüügiga rikkaks, vastas Eller, et hoopis meie saame väga õnnelikuks, sest võime oma angerjat süüa. Ta kirjeldas oma helget lapsepõlvemälestust alumiiniumpannil praetud angerjast ja sellest, kui hea see oli.
Soetatud EL toetusega
Pühalepa osavalla valitsuse projekt angerjamaimude asustamiseks Hiiumaa rannikumerre sai täismahus, 78 200 eurose toetuse Euroopa Liidu merendus- ja kalandusfondist.
Hiiumaalt sõitis kalaauto edasi Saaremaale, kus kümnesse merelahte asustati veel 80 000 angerjamaimu, mis kokku kaalusid 400 kilo ja maksid 101 000 eurot.
Euroopa kalakasvandustes kosuvad angerjamaimud püütakse loodusest otse Atlandi rannikult. See kogus, mida seal püütust saadetakse kasvatustesse, on Viiratsi angerjakasvatuse töötajate sõnul marginaalne võrreldes sellega, kui palju maime hukkub jõgedele rajatud takistuste läbimisel. Nii rääkis ettevõtte üks omanikke Indrek Bremraud ajalehele Maa Elu maikuus 2020. Tema sõnul teevad kõige suuremat kahju illegaalsed kalurid, kes püüavad angerjamaimusid, et neid suure kasumiga Aasiasse müüa.
