Novembri lõpuni on Kärdla kultuurikeskuse näitusesaalis vaatajale nautimiseks Tiina Katteli 36 lõuendile prinditud fotot. Näitusel “Fotoretked kodusaarel” vahendab autor leitud pilte ja tabatud hetki oma kodusaare loodusest.
Minu ammuseid lemmikpilte Tiina fotovaramust sel näitusel polnud. Ühel neist on kujutatud päikesevalguses kümblevat väikest valget merikarpi, teisel kaht kalapaati õhtusel rannal ja kolmandal tormise mere lainet, mis meenutab parajasti vormitavat klaaskompvekimassi. See-eest leidsin näituselt nüüd uued lemmikud… aga eks minge ja vaadake ise. Kui teilgi mõni näitusepilt väga südame külge jääb, võib autoriga ühendust võtta ja seda endalegi küsida.
Hiiu Lehele ütles Tiina, et peab end hobipildistajaks, mitte fotograafiks. Samas on ta veebiplatvormil
GuruShots jõudnud guru staatusesse ja üks tema piltidest on ilmunud fotoajakirjas PhotoPlus Magazin. “Ma olen väga õnnelik inimene, sest olen saanud käia oma teed ja inimesed mu ümber on seda aktsepteerinud. See on väga suur asi, kui saan teha midagi, mida armastan,” võtab ta oma pildistajakogemuse kokku.
Räägi palun endast, kes Sa oled, kust pärit, mida õppinud, kellena töötanud ning kuidas jõudsid fotograafiani ja oma esimese fotonäituseni?
Tiina Kattel: Olen Hiiumaal Suurerannas sündinud ja kasvanud, koolidki kõik kodusaarel läbitud – Kõpu, Lauka, Kärdla ja Suuremõisa. Hariduselt raamatupidaja-finantsist, numbritega töötanud praktiliselt kogu elu – alustasin raamatupidajana teeninduskombinaadis, siis olin kassapidaja bussijaamas, edasi viis tee põllumajanduse suunas. Hakkasin kodutalus lihaveiseid kasvatama ja teisi põllumajandustootjaid nõustama.
Fotograafiks ma end ei julge nimetada, olen pigem hobipildistaja, kellele meeldib fotokaamera abil meie imelist loodust jäädvustada. Oma fotopisiku sain suhteliselt kogemata, millalgi käesoleva aastatuhande algul. Nende omaaegsete “seebikarbi” piltide kvaliteet mulle ei meeldinud ja ma soetasin peegelkaamera. Selle pisiku tulemus ongi nüüd formeerunud näituseks. Ma olen väga õnnelik inimene, sest olen saanud käia oma teed ja inimesed mu ümber on seda aktsepteerinud. See on väga suur asi, kui saan teha midagi, mida armastan.
Ma ei oleks vist iial oma näituseni jõudnud, kui kultuurimaja inimesed poleks mulle seda võimalust pakkunud. Tuntus ei ole minu jaoks sugugi õnne lahutamatu osa ja ma arvan, et liigne selle poole püüdlemine võib olla nagu tuule püüdmine väljal.
Kas ja kus oled fotograafiat õppinud?
Ei ole õppinud, mitte ühelgi kursusel pole füüsiliselt kohal käinud. Kui mõistus otsas, siis käsiraamatud ja internetikoolitused on mind edasi juhatanud. Iseenda vigadest saab ka alati õppida, kuigi see on vahel valusalt rahakoti peale hakanud. Ja tuleks pidevalt pildistamas käia, aeg on aga siiski piiratud meie kiire elu juures.
Millised näitusefotod on Su enda meelest kõige õnnestunumad?
Mõlemad rebased, kull ja looduslikud orhideed ehk käpalised.
Miks oled enda modelliks valinud looduse?
Loodus on mind lapsepõlvest saati huvitanud. Kui väike olin, oli meil üks loodusraamatute sari ja minu suur lemmik oli nendest metsloomade raamat. Veisekasvatusega alustades hakkasin taas rohkem loodust märkama, nägema erinevat valgust ja mustreid ning tekkis soov seda kõike jäädvustada. Looduses on minu jaoks kõige huvitavam see, et ma ei tea kunagi, mida üks või teine retk endaga kaasa toob… võib-olla ei juhtu seekord mitte midagi, aga võib-olla juhtub just täna midagi nii erilist, millest hiljem räägin veel mitu kuud.
Kas on mõni eeskuju – fotograaf, kelle pilte imetled?
Esimesena tuleb meelde meie Pääro [Metsand], edasi meenuvad Remo Savisaar, Erik Mandre, Arbo Rae, Sven Zacek jne…
Näituse nimi “Fotoretked kodusaarel” räägib sellest, et käid/sõidad ringi pilte otsides. Kas on nii?
Olen oma praeguse töö tõttu väga palju Hiiumaal ringi liikunud, tavaliselt kaamera kaasas. Kui näen midagi, mis väärib pildistamist, peatan auto teepervel ja teen klõpsud ära. Käpaliste pildistamise huvi on aastatega kokku kasvatanud imepärase seltskonna, kellega igal kevadel fotoretki ette võtame. Tuhat tänu nende elamuste eest, Siret ja Heli! Saarnaki laid sai paar aastat tagasi risti-rästi läbi käidud, seda juba veidi suurema sõpruskonnaga.
Millised on Hiiumaal kõige huvitavamad/paremad paigad pildistamiseks?
Suureranna, Tahkuna, Ristna, Suuremõisa, Meelste, Kauste, Hausma jne… lilled, liblikad, mets, meri jne… Tormine meri annab mulle meelerahu ja vaimse tasakaalu. Kui ma pole kaua aega loodusesse saanud, siis ma tahan sinna väga jälle minna. See on hea aja maha võtmiseks ja ma ülimalt naudin kogu seda protsessi.
Milline on Hiiumaa looduse pildistamiseks parim ilm ja sobivaim kellaaeg?
Varahommikune ja hilisõhtune valgus on tavaliselt parim aeg pildistamiseks. Nendel aegadel on valgus pehme. Oleks hea, kui mingigi päikesekiir pilvede vahelt paistaks.
Näitusel on ka mõned looma- ja linnupildid – kus ja kuidas need kohtumised on õnnestunud jäädvustada?
Hästi on meeles kulli pildile saamise lugu. Olin kodus toas, äkki hakkasid varesed õues hullu hädakisa tegema. Aknast põhjust uurides selgus, et kull oli tuvi kinni püüdnud ja nad heitlesid meie hoovis. Haarasin kaamera, ruttasin õue pildijahile. Õnnestuski, toiduotsingul lind oli niivõrd keskendunud oma saagile, et ei pannud pildistajat tähelegi. Aia taha varjudes sain talle küllaltki lähedale. Lindude ja loomade pildistamine on keeruline, nad ei taha sugugi paigal püsida. Liblikad on ka väga liikuvad, aga nende pildilepüüdmisega saan hakkama, vahel läheb selleks võib-olla ainult pool tundi.
Kas pildistad vahel ka inimesi? Miks neid pilte sel näitusel pole?
Inimeste pildistamine on minu jaoks tõsisem väljakutse, kui lilled, liblikad ja maastikud. Eelistan jääda oma lemmikteemade juurde. Kuigi jah, oma pereliikmeid vahel kasutan modellidena.
Milline oli esimene fotoaparaat ja millisega pildistad praegu?
Minu esimene soetatud peegelkaamera oli Canon EOS 1000D, praegu pildistan täiskaaderkaameraga Canon EOS 5D mark IV
Kui palju sõltub tulemus ehk foto sellest, kui hea aparaat on fotograafil kasutada?
Minu arvates ei piisa kohe kindlasti ainult ülikallist fotoaparaadist. Pilte teeb ikkagi pildistaja, mitte fotokaamera.
Hea fototehnika loob eeldused paremate piltide saamiseks, kuid tihti ei oska me kõiki nende võimalusi kasutada. Seetõttu võib juhtuda, et tutika peegelkaameraga lähevad pildid hoopis viletsamaks. Tuleb palju pildistada ja uusi teadmisi omandada, et kalli ostu väärtus fotodel näha oleks. Näitust ette valmistades sain aru, et ei saa unustada ka piltide järeltöötlemist.
Tean, et oled saavutanud kõrgeid kohti ühel ülemaailmsel internetipõhisel fotovõistlusel – mille poolest sellised konkursid huvitavad on?
Jah, ma olen GuruShots keskkonnas oma pilte üles laadinud ja nendega erinevates väljakutsetes osalenud. GuruShots on maailma suurim veebiplatvorm, mis pakub lõbusat ja struktuurset viisi oma piltide esitlemiseks, saades samal ajal oma töö eest ülemaailmse nähtavuse. Olen jõudnud guru staatusesse, mis võimaldab mul endal teistele väljakutseteks teemasid pakkuda. Minu meelest suurepärane võimalus enda taset võrrelda teiste omasugustega. Üks minu piltidest on ilmunud fotoajakirjas PhotoPlus Magazin, kus kirjutati makromaailma pildistamise väljakutsest. Mõnedele Eestis toimunud fotokonkurssidele olen ka oma töid saatnud, edu ei ole seni saavutanud.
Küsis HARDA ROOSN
