Connect with us

Uudised

Hirm on see, mis mehe araks teeb

Tiit Leito
Tiit Leito
Tiit Leito
Tiit Leito

Mitmekesine töö looduskaitse vallas on mind viinud peaaegu kõikidesse Eestimaa loodus­paikadesse. Kõige enam vast siiski meresaartele, aga ka soodesse, loopealse­tele, pankadele ja eripalgelistesse metsadesse. Eesmärk on olnud kaardistada loodus­väärtuslikke elupaiku, koostada kaitsealadele kaitse-eeskirju ja kaitse­korralduskavasid.  Vajadusel ka mõni raamat kokku kirjutada. Välitöödel olen püüdnud võimalikult palju telgis ööbida. See on hoidnud mind mõistmises ja vaimselt aktiivses suhtes looduskeskkonnaga.

Olin seekord oma töödega jõudnud Kõrve­maa kaitsealale. Samal ajal planeeriti laudteed läbi Kakerdaja raba. Risti üle kõige rikkalikuma ja kaunima laugastiku! Pärast pikki arutelusid suutsin otsustajaid veenda, et saab talitada ka vähem valulikul moel. Lõpuks sai kavandatud nii, et rada vaid riivab laugastikku. Inimene, kes tahab näha laukaid, sai selle võimaluse. Võimaluse sai ka laugastik oma elustiku, peidetud rahu ja iluga.
Oma tegevusega on alati võimalik teha vähem kahju, kui teostaja tajub eluruumi
terviklikkust. Inimene ei tohi kõikjale looduse rahupaikadesse trügida ja oma tegevusega selle elustikku häirida. Võtame või Muraka raba. Kui talitada südame­tunnistuse järgi, peaks see esinduslik soolaam olema Eesti looduse pühapaik, kuhu ei vii ühtegi laudteed ega matkarada. Aga ühele Muraka­saarte väikesaarele (salgale) on juba rajatud matkaonn. Üle nende rabasaarte kulgeb loomade rändetee. Tavainimene ei kujuta ettegi, kui mitme kilomeetri ulatuses inimene oma olekuga sellises avatud maastikus traumeerib ümbruskonna elustikku.
Kui minult paarkümmend aastat tagasi ühes intervjuus küsiti, millisena näen Eestimaa metsamaastikke tulevikus, siis vastasin kogemuste najal ja sisetunde järgi, et suhte­protsent peaks olema 3 : 3 : 3 : 1. See liialt looduskeskne lõik lõigati muidugi jutust välja. Minu rõõmuks on samasuguse tõdemuseni nüüd jõudnud teisedki loodus­uurijad. Arvude rida tähendab seda, et 30 protsenti metsadest peaks säilima looduslikuna, teine kolmandik püsimetsana, kolmas jääma majandus­tegevuseks ja ülejäänud kümnendik ilu, pühapaikade ja puhkealade jaoks. Selline suhtarv tasuks võtta vaidluste lähtepunktiks ka meie viimaste aegade loodusloo kolmandas sõjas – metsasõjas.
Kogu Eestimaa kohta tuleks koostada ruumiline planeering ja selle abil saavutada kokkulepe, kuidas, kus ja mida võib teha või jätta hoopis looduse hooleks. (Meil on küll loodud rohevõrgustik, aga see on paikkonna­põhine ja suurel määral puhkemajandusele orienteeritud ega käsitle Eestit kõigis aspektides ühtse tervikuna.) Nii saaksime kõik looduskeskkonnaga seotud huvirühmad ühise laua taha, et koostada realistlik tegevus­kava. Seda võiks võtta kui üldrahvalikku kokkulepet, mis aitaks meil oma tegevustega edasi liikuda.
Viidatakse sellele, et meil on juba hulk kaitsealasid, aga pelgalt see ei taga veel kõikide ökosüsteemide jätkusuutlikkust. Vaja on suuri tervikalasid, kus looduse liigirikkuse eluring saaks oma loomulikul teel edasi toimida. Senini ei ole inimene suutnud luua ainsatki looduslikku eluvormi. Seega pole lootustki, et ta saaks ise hakkama tervete ökosüsteemide tasakaalustatud korraldusega.
Tunne minevikku. Ent seda üksnes mäletada on nagu vana albumit lehitseda. Kui need teadmised jättagi passiivsesse olekusse, ei aita need meid edasi. Tähtis on seda kõike mõtestada ja analüüsida, et tabada looduse muutuste mustrit, mis aitaks tulevikku kombata. Tulevik kasvab välja minevikust. Nende kahe vahel asub nähtamatu oleviku punane joon, kus inimene oma tegevusega saab tuleviku tulemises mingil määral kaasa rääkida. See ei ole lihtne, kuna selles eluvalemis on lõputu hulk muutujaid. Ühe seose teisenemine või hoopis kadumine muudab vähemal või suuremal määral kogu seda õhkõrna võrgustikku.
Inimene näeb nii kaugele, kui teab. Meil tuleb süüvida ja jõuda looduse muutuste algpõhjusteni ja siis vaadata, milleks oleme suutelised. Sellise valmisoleku tõehetk on aeg, millal valija annab oma hääle erakonnale, kes sõnaselgelt ei luba mitte majanduse pidevat tõusu, vaid hoopis vähendamist ja alustab seda. See oleks teadvuse muudatus, mis lubaks reaalselt mõõdukate sammudega minna edasi elukestva tuleviku poole. Praegu oleme sellest veel väga kaugel. Rohelisi toetab vaid mõni protsent elanikkonnast. Inimesed ei ole veel valmis oma laiavast eluviisist loobuma.
Miks käitub inimene vastupidi oma teadmistele ja soovidele? Üks asi on arusaamine, mis maailmas toimub, teine asi on teha igapäevaseid otsuseid, vaadates tulevikku. Enne kui lõpuhingus meie elamise ust paotama hakkab, ei ole kuigi palju lootust saavutada muutusi. Alles siis jõuab kohale HIRM. Nüüd on loodus meile andnud kaks võimalust: kas põgeneda või asuda võitlusesse. Aga kui looduses toimunud muutuste kaardid on juba varem maha mängitud, siis ei aita enam kumbki reaktsioon. Siit sugeneb arusaamine, et hirm on tegelikult meie sõber, mis sunnib meid raskeid otsuseid tegema õigel ajal. Samas ei tohi hirmul lasta nii suureks kasvada, et maad võtaks lootusetus. Aga kui meil puudub kartus tuleviku ees, siis puudub ka sund ennast muuta ja looduse iseolemise tarkuse poole põgeneda.
Vajame uut ühiskonnakeskset maailmakäsitust. Praegune tegutsemisreeglistik on liiga vastandlik ja keeruline ega võimalda lihtsamaid ja selgemaid lahendusi leida. Muutuste vajadus ei tohiks olla ainult teadmise tasemel, vaid peaks jõudma meie teadvusesse ja selle allhoovustesse, kus raiskav ja kasuahne elukorraldus oleks minevik. Kiiret edu ei ole loota, sest takistuseks saab inimese sadade tuhandete aastate jooksul kujunenud sotsiaalne mälu, mis sunniks teda pikemale tulevikule mõtlema. Kümneid tuhandeid aastaid tagasi määrasid inimese kui loomaliigi jäämise ja kestmise igapäeva­heitlused. Hiljem, kui tuli karjakasvatus ja põllupidamine, oli vaja juba mitu aastat ette näha. Aga nüüd peame oma koduplaneeti vaatlema ühtse tervikuna ja andma talle tagasi iseregulatsiooni võimaluse. See tundub ehk võimatu, aga vähemaga ei saa leppida, sest muidu ei ole kaugel aeg, kui pimedus taevast alla langeb.

TIIT LEITO (1949) on looduskaitsja, loodus­fotograaf ja kirjastaja.
Eerik Kumari looduskaitse-preemia omanik aastast 2004.
Essee ilmus ajakirjas Eesti Loodus selle aasta detsembrikuu numbris artiklite sarjas “100 rida Eesti loodusest”.

Veel lugemist:

Uudised

Kütusefirma Olerex varem ööpäevaringselt avatud Kärdla tankla sulgeb nüüd uksed juba kell 23, mis tähendab, et süüa sealt öösel enam ei saa.  Kärdla tankla...

Uudised

Kui paar nädalat tagasi pakkusid jahimehed, et vast on Hiiumaal elanud karu Saaremaale läinud, siis reedel sai Valgu kandis kinnitust, et loom pole ära...

Uudised

Hiiumaa vallavalitsus tegi kolmapäeval otsuse lõpetada töösuhe Kärdla osavalla vanema Aivar Viidikuga ja juba järgmisel päeval töötas tema asemel senine Emmaste osavalla vanem Tiit...

Külalugu

Proovigu vaid keegi öelda, et  Kärdlas asuv Jaburate küla pole küla – nimi teeb kohast koha. Seda kinnitavad tunnustatud jaburoloogid.  Jaburaid on aastate jooksul...