Tänu pidevale võõrvõimule vastandumisele oli meie rahvuslik identiteet seni salaja üsna sitkelt sirget selga hoidnud. Teadsime ju täpselt, kes me olime – me polnud NEMAD. Mardid, Kadrid ja isegi jõulud elasid kõik okupatsioonid üle. Ainult Lõuna-Eestis hingedeajal ringi kodivad hingesandid läksid millalgi ajarägastikus kaduma. Ilmselt kadusid nad sinnasamma, kuhu elektrivabad rehielamudki ühes meie esivanemate vaimudega. Pimeduse saabudes teravnesid need tajud, mida me valgel ajal nii väga ei kasutanud. Küllap siis ka neid eellaste hingi enda ümber paremini tähele panna võis. Hämaras nähti seda, mis muidu silmaga nähtamatuks jäi. Kui aga lambivalgel sai juba palju efektiivsemaid tööpäevi teha, mis sellest videvikust siis enam pidada.
ja