Möödunud reedeses Hiiu Lehes esitas emeriitprofessor Toomas Saal oma mõtted ja argumendid, kas sellesügisesed kohalikud valimised peaks toimuma Hiiumaal ühes või viies valimisringkonnas. Ja jõudis järeldusele, et senine viie ringkonna süsteem oleks mitmel põhjusel parem ja õiglasem.Selleks, et seisukohad ei jääks vaid ühepoolseks, esitan siinkohal teise vaate, mis tugineb nii Hiiumaa kui teiste Eesti omavalitsuste senisele kogemusele.
Eesti varasem kogemus
2017. aastal lõpule jõudnud haldusterritoriaalse reformi tulemusena moodustus Eestis senise 213 asemele 79 kohalikku omavalitsust, 15 linna ja 64 valda. Kõigis neis toimusid sama aasta sügisel valimised uutel alustel, sh kas ühes või mitmes valimisringkonnas.
Rohkem kui ühes ringkonnas toimusid kohalikud valimised 2017 arvuliselt kaheksas e 10% omavalitsuses. Neist omakorda neljas korraldati need viies ja neljas kahes ringkonnas. Lisaks Hiiumaale peeti valimised viies ringkonnas veel Mustvee, Peipsiääre ja Rõuge vallas. Kahes ringkonnas viidi valimised läbi Häädemeeste, Saarde ja Kehtna vallas ning Pärnu linnas, mis oli enda külge liitnud mitmed väikevallad.
Olen viie valimisringkonnaga valdade juhtidega värskelt suhelnud ja küsinud, milline on nende plaan uute valimiste puhul. Ja saanud sarnased vastused, et parem oleks minna valimistele ühe ringkonnaga. Ka põhjendused, miks see on hea, on sarnased – eelkõige annab üks valimisringkond võimaluse paremaks vallasiseseks integratsiooniks ja volikogu liikmetele ka laiapõhjalisema mandaadi. See tähendab, et saadik ei esindaks volikogus ainult enda kodukanti, vaid valda tervikuna.
Väikeste kohtade hirmud
Ka argumendid, miks eelmistel valimistel mitme ringkonna kasuks otsustati, olid kõigil omavalitsustel sarnased – kardeti, et ühe valimisringkonna korral jäävad väiksemad piirkonnad esindamata.
See kartus pole aga tõeks osutunud. Hea näitena võib tuua Hiiumaale lähedase ja sarnase Lääne-Nigula valla Läänemaal, kus ühines samuti viis väikevalda, aga 2017 valimised toimusid ühes valimisringkonnas. Nende tulemusena sai näiteks Nõva piirkonnast, kus elab 400 inimest, 25 liikmelisse volikokku kaks liiget ja endisest Kullamaa vallast, kus oli 1100 inimest, sai volikokku koguni seitse inimest. Aritmeetiliselt tähendab see, et kuigi Kullamaa piirkonna rahvaarv on 15% valla elanike arvust, siis nende esindatus volikogus moodustab lausa 28%.
Nii et tegelikult ei ole seost, et ühe valimisringkonna puhul jääksid kaugemad kantsid volikogus esindamata. Sedasama tõestasid muide ka 2013 valimised Kõrgessaare ja Kärdla ühinemisel tekkinud Hiiu vallas. 12. aprilli 2013 Hiiu Lehes kritiseerib Kõrgessaare volikogu liige Artur Valk küll teravalt kahe valimisringkonna kaotamist, ometi jagunesid mandaadid volikogus nõnda, et 3000 valijaga Kärdla sai 13 ja 1100 valijaga Kõrgessaare 5 mandaati. Sellega sai Kõrgessaare isegi väikse proportsionaalse ülekaalu.
Kindel on see, et ükski süsteem ei ole täiuslik. Nii on ka praeguses viies ringkonnas valitud Hiiumaa volikogus mitmed saadikud, kes tegelikult ei ela selles piirkonnas, kust nad on valitud. Samas 5000 elanikuga Rõuge vallas läks viie ringkonna mandaatide jaotuse õiglase proportsiooni leidmine niikaugele, et volikogus on koguni 27 liiget. “Meil on siin veerand riigikogu,” nagu rõugelased ise kibedalt naljatlevad.
Kogukondade esindamise head ja vead
Toomas Saal märgib, et üks valimisringkond vähendab kohalike kogukondade kaasatust, pärsib nende otsustusvõimalusi rohujuure tasandil ja “võib sillutada teed hilisemale osavaldade likvideerimisele”. Selliste tugevate seisukohtade puhul peaks analüüsima, kuidas osavallad senini toiminud on ja kas see on olnud valitsemiseks hea mudel. Toon mõne näite senise kogemuse põhjal.
Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (KOKS) sätestab, et osavaldade moodustamisel luuakse piirkonna elanike esinduskoguna osavallakogu, mille eesmärk on olla nii tugi, nõuandja kui ka kontrollija, et osavallas asjad parimal moel toimiksid. Hiiumaa puhul lepiti osavallakogu moodustamise alused kokku ühinemislepingus. Selle alusel kuuluvad osavallakogusse kaks piirkonnast enim hääli saanud volikogu liiget, üks ettevõtjate, üks vabaühenduste, üks hoolekogude ja üks noorte esindaja. Kokku kuus liiget, sh viimased neli valiti selleks kokku kutsutud koosolekutel.
Formaalselt on see ilus laiapõhjaline esindatus, paraku praktikas juhtus nõnda, et kõigi sihtrühmade puhul tuli koosolekutele vaid käputäis inimesi, kui sedagi, sest mitmed valimised jäid ära, kuna koosolekule ei tulnud ühtegi sihtrühma esindajat. Nii juhtus, et kogukonna esindajaks osavallakogus said inimesed, kes valiti kahe või kolme hulgast.
Seega, kuna mittevolikogu liikmed on osavallakogus enamuses, võib öelda, et osavallakogul ei ole tegelikult rahva mandaati, see on vaid kahel volikogu liikmel. Seetõttu ei saa osavallakogu nimetada kogu kohaliku “rahva hääleks”.
Ühe variandina pakub Toomas Saal kohaliku esindusena välja külavanemate koosluse. See on ka varem jutuks olnud ja iseenesest on külakogukondade kaasamine väga hea mõte, aga probleeme tekib siingi üksjagu. Esiteks, mida teha Kärdlaga, kus pole külasid, vähemalt mitte formaalselt? Või minna seda teed, et Pilpaküla ja Jaburate küla saaks oma esinduse?
Teiste osavaldade vahel jaotub aga Hiiumaal umbes 180 küla. Tõsi, et osa neist on küll elaniketa, aga isegi poole koguse puhul ei ole iga küla huvide jagamine piirkonnas lihtne ülesanne. Ei usu ka, et see süsteem “teki enda peale tõmbamist” vähendab.
Ükskõik, millise osavallakogu mudeli puhul on siiski esmatähtis meeles pidada, et rahvas on andnud oma hääle ja mandaadi ainult volikogu liikmetele, et nemad neid parimal moel esindaks. Seega on ainult volikogul õigus, volitus ja vastutus hiidlaste nimel otsuseid langetada.
Kõige olulisem valitsemismudel
Uute valimiste eel saab valla juhtimismudel, sh osavaldade teema kindlasti üheks olulisemaks diskussiooniobjektiks. Ja kindlasti saab igal volikokku pürgival poliitilisel jõul selle kohta olema oma visioon.
Suures plaanis on keskne küsimus, kas minna edasi osavaldade süsteemiga ja piirkondliku juhtimismudeliga, kus osavaldadel on suur autonoomia oma piirkonna tegevuste ja otsuste langetamisel, või valida mõni teine tee.
Praeguses koosluses on Hiiumaa haldussüsteem Eesti kontekstis ainulaadne. Ehk meil on iseseisva eelarvega osavallad, mille osakaal kogu eelarvest on 66%. Kui enne oli juttu kohalikust otsustustasandist, siis selline eelarve jaotus annab Hiiumaa piirkondadele kõige suurema lokaalse autonoomia võimaluse kogu Eestis.
Samas tekitab see süsteem ka küsimusi ja seab ohte. Kui vallavalitsus teeb otsuseid kümnekesi, siis osavallavanemal on volitus teha neid üksi. Kuigi suur osa osavalla eelarvest on kaetud kohustustega, tekitab see siiski piltlikult öeldes olukorra, kus 23 volikogu liiget otsustavad 100% eelarve üle, sealt edasi otsustab aga kümneliikmeline vallavalitsus 34% ja üks inimene igas osavallas kokku 66% eelarve vahendite kasutuse üle.
Olen seisukohal, et järgmisel valitsemisperioodil tuleb lisaks osavaldade teemale keskenduda ka valla majandamise otstarbekamaks, efektiivsemaks ja tulemuslikuks muutmise küsimustele. See puudutab eelkõige kommunaalvaldkonda, sh kinnisvarahaldust, heakorda, teid-tänavaid, jäätmemajandust, aga ka näit sotsiaalvaldkonda, mis peaks toimima parimal moel üle Hiiumaaliselt. Ehk uut juhtimismudelit tuleb vaadata pilguga, kas jätkata piirkondliku või valdkondliku juhtimismudeliga. Kindlasti tehakse kampaania ajal ka selles valdkonnas palju ettepanekuid.
Mis aga suurt pilti puudutab, siis ükski võimul olija ega võimule pürgija ei tohiks ära unustada omavalitsuse kõige tähtsamat rolli hoolitseda oma inimeste heaolu eest. Seetõttu peavad elanikele vajalikud teenused ja igapäevane kontakt vallaga ka edaspidi kohapeale alles jääma poliitilisest mõõtmest sõltumata. Valla poliitilises- ja haldusjuhtimises tuleb aga otsida koostööd ja parimaid viise selle koostoimimiseks.
Aivar Viidik
Hiiumaa vallavolikogu esimees
