Hiiumaa aasta isa jõulud

Aasta isa Jaan Kallisma on leidnud uue hobi – käib Jõulu­vanal abiks. Juba kaheksandat aastat. Jõulupühade ajal on ta siiski kodus ja aasta­lõpul tantsib oma kalli Mairega hommikuni.
Jõuluvana on abi eest väga tänulik ja Jaan on hoolas igal aastal uusi trikke välja mõtlema – küll on ta koolilaste juurde tulnud läbi akna, küll sõitnud mootorrattal ja suusatanud. Korstnakaudu pole veel tulnud ja helikopterit pole õnnestunud rentida. Kuna Hiiu saarel on väga palju häid lapsi ja taadil jõuluajal käed tööd täis, on teda tänavu päris paljudele pidudele lapsi rõõmustama kutsutud.
“Nüüd on tööd juba nii palju, et pean vist endale jõuluvana­riided õmblema, aga ma tahan niisugust ägedat, vöö ja pandlaga kostüümi nagu Soome jõuluvanadel,” teab Jaan.
Oma peres on tulnud seda tööd ette kui lapsed väiksemad ja sel sügisel sündis perre kaks lapselast – ju nemadki varsti jõuluvana ootama hakkavad.
Kokkulepe olemas
Kallismade peres on olnud kombeks, et jõuluajal ollakse kodusemad ja uusaastaööl käiakse peol. Tavaliselt sõideti jõululaupäeval Õngule, kus on Jaani sünnikodu ja kus ema elab siiani, käidi Mänspäe kirikus ja pärast istuti Kärdla kodus peolauda.
Nüüd, kui Maire ja Jaani kolmel tütrel on kõigil oma mehed või elukaaslased, tuleb arvestada, et kodusid, kuhu jõuluks lapsi oodatakse, on rohkem. “See tähendab, et tuleb kokkuleppele jõuda, kelle juurde millal minnakse,” selgitab Maire. “Me arutleme juba üsna varakult läbi, mida jõuluajal teeme. Ametlik väimees on meil saarlane, väimehekandidaadid on hiidlased – seda lihtsam on asju korraldada.” Tänavu on siis nii, et teistes peredes ollakse koos jõululaupäeval ja Kallismade kodus jõulu esimesel pühal.
Alati kaetakse laud kööki. Kapsad teeb pereema päev varem valmis, sooja toidu samal päeval, koogiküpsetamise mõnu ja kohustust jagatakse ema ja tütarde vahel ning Jaan ja tütarde kaasad katavad laua. Maire kiidab väimehi, kes saadavad ämma ilusti riidesse panema ja ise askeldavad köögis edasi. “Nad on väga head kokad ja selles suhtes on hästi tore, et peo ettevalmistus on hästi rahulik, ei ole tõmblemist – selle poolest on mul hästi vedanud,” leiab Maire.
Jõululaual on tavaliselt liha, tihti saavad kartulite-porgandite-kaalikatega liual kokku metsanotsu ja kodusiga, kellega liitub kana – et igaühele oleks midagi. Kõrvitsasalat, kodukurgid ja pohlamoos muidugi peale selle.
Püha tunde saab kirikust
Kuigi jõuluõhtul käiakse kirikus, siis usuinimesed Kallismad ei ole, nagu eestlased enamasti. Jaan on küll ristitud, Maire mitte. “Jõuluajal ma ikka tahan kirikus käia – kui kirikust ära tuled, siis tuleb niisugune hea tunne peale, jõulutunne,” ütleb Jaan.
“Käid lumisel surnuaial ja küünlad põlevad – Mänspäe kalmistu on niisugune huvitav, mäe peal – ilus on,” lisab Maire.
Kuna Maire on mandri­tüdruk, siis jõuluõhtul ta oma koju Sääsele enamasti ei jõua. Sellepärast käidi koos lastega Maire ema ja isa juures enamasti jaanuarikuu koolivaheajal või detsembri algul. Külas käivad ka Maire vanemad.
Kallismade külalisteks on pühadeajal olnud ka tütarde klassi- ja koolikaaslased ning neid aegu meenutab Maire heldimusega. “Nende klassid olid nii ühtsed,” õhkab ta.
Vana aja jõulud
Oma lapsepõlvest mäletab Jaan, et kuigi oli sügav nõu­kogude aeg, tõi isa alati jõulu­laupäevaks kuuse tuppa. Ema-isa läksid kirikusse ja lapsed, Jaan ja tema kolm vanemat õde ehtisid kuuse. “Mäletan, et hommikuti oli tore tõusta sellise lõbusa tundega – kuusk oli köögis, värvilised elektri­küünlad põlesid ja köök oli valge,” meenutab Jaan.
Veel meenuvad ema Kärdlast toodud ümmargused ja kivikõvad piparkoogid, mis laste eest aita kirstu peideti. Kui need jõuluajaks aidast tuppa toodi, olid need niiskuse käes kenasti pehmeks läinud ja nende piparkookide maitse on Jaanil meeles siiani. Jaanil on kolm suuremat õde, aga kingitusi, nagu tänapäeval, lastele eriti ei tehtud. See- eest on meeles, kuidas emale bussi vastu mindi. Ema oli hommikul vara Kärdlasse sõitnud ja jõudis tagasi õhtul üheksa ajal.
Maire, kes elas sovhoosi­keskuse kortermajas, mäletab, et asi oli märksa karmim ja enne “õiget” aega, st kui jõulupühad möödas, ei tohtinud kuuske rõdult tuppagi tõsta. Vana aasta õhtul koguneti Maire vanaema ja vanaisa korteris ja seal said ka lapsed, Maire, tema vanem õde ja noorem vend ning teised väikesed sugulased, oma kingid kätte. Maire
mäletab kahju­tunnet, et näärivana tuli alati sel ajal, kui nad õega vannis käisid. Tänu Soome televisioonile jõudis jõuluvärk siiski ka nende koju.
Hea soov uksele
Kui saabub vana aasta õhtu, panevad Maire ja Jaan ennast ilusti riidesse ja lähevad kesk­väljakule ilutulestikku vaatama. Kui see lõppeb, minnakse kultuuri­keskusesse tantsima ja teine­kord tantsitakse hommikul kella viie-kuueni välja. “Ma ikka ütlen, et üks kord aastas peab saama oma mehega tantsida,” ütleb Maire, kes tantsib rahvatantsurühmas.
Jaan meenutab, kuidas nad Õngu külas elades vana aasta õhtul kirjutasid joonelisele vihikulehele häid uusaastasoove ja kinnitasid need salaja knopkaga heade naabrite uksele. See komme võiks praegugi alles olla, arvavad Kallismad.