Heistesoo külas leidub muu huvitava kõrval ka kaitsealuseid puid. Sooselja kased näiteks. Kuid neist tähelepanuväärsem on kohe Sooselja talu juures elutsev hübriidlepp.
Ootasin mingit suvalist raugastunud igerikku, ent tegelikult on puu jätkuvalt täitsa vaatamist väärt.
55 aasta eest märkis Haide-Ene Rebassoo selle peaharu kõrguseks 17 m, tüve ümbermõõduks 1,9 m, lisaks peatüve ümber 11 veidi madalamat ja peenemat haru. Juba siis oli tegemist kännuvõsulise puuga. Nüüd on püsti veel viis suurt haru, neist neli elus.
Kuna Hiiumaal on hall lepp haruldane ja veel väiksem on tõenäosus kohata hübriidleppa, siis seda silmapaistvam on see Heistesoo puu. Eemalt vaadates oleks tegu justkui liiga kopsaka halli lepaga: üsna siledate hallide tüvede läbimõõt vaat et poolteist jalga. Ka võrakuju meenutab halli leppa. Kontrast on seda tugevam, sest kohe kõrval kasvab vanu korbalisetüvelisi sangleppi.
Mis mind aga päriselt ära võlusid, olid puualused mullused lehed – täitsa nagu omaette lepaliigi omad! Sellised pehme pinnaga ja helepruunid, kujult alt kiiljad, otsast (piklik)ümarad. Hmh, selliste lehtedega lepp võiks omalgi kuskil kodumetsa servas kasvada!
Lepad on natuke imelikud puud. Neid justkui ei oska väärtustada, nad on liiga argised, eriti hall lepp mandril. Vaja on vanu vägevaid põliseid sangleppi või külaskäiku botaanikaaeda, kus kasvab igasugu teiste maailmajagude leppi, et leppasid veidi teise pilguga vaadata. Või on vaja kohtumist Heistesoo hübriidlepaga.
See sanglepa ja halli lepa looduslik ristand kannab ladina keeles nime Alnus x pubescens. Eesti keeli seega karvane lepp? Nojah, lehed on tal tõesti katsudes mõnusalt pehmed. Kui hübriidlepp laialdasemalt seemnest uueneks, siis võikski tegu olla täitsa omaette liigiga: karvane lepp (Alnus pubescens).
Huvitav, kuidas see karvane lepp Heistesoos on uuenenud? Vanadel tüvedel on sirgumas paar noort võsu. Pisut kõrval on paar noorukest lepahakatist, veidi eemal juba korralik puu, tüveläbimõõduga ligi jalg. Kas on eraldi kasvavad isendid seemnest tärganud või siiski pelgalt juurevõsust? Igatahes peaasi, et järelkasv on olemas. Sest vana emapuu eluaastaid pole kardetavasti enam teab mis palju järele jäänud.
P.S. See lugu sai mul valmis enne märtsi keskpaiga tormi. Just nagu nimme murdusid siis vanad kuused täpselt ümber selle hübriidlepa kokku. Vägisi jääb mulje, nagu oleksin oma kiitmisega puu ära kaetanud… Õnneks ei purustanud langevad kuused otseselt vist mitte ühtegi lepa haru. Napp pääsemine!
