Öeldakse, et tavaliselt on poliitikas ainult halvad ja väga halvad valikud. Seekord on Hiiumaale jäänud paar head valikut ja võib-olla üks mitte nii hea valik. Juttu tuleb haldusreformist, mis avalikkuse silmis on jäänud kuidagi vinduma ja tagatoa vaidlustesse pidama.
Tegelikkuses on ilma suurema kärata juba pool aastat ja nüüd juba ka kaks kuud intensiivselt tehtud tööd, leidmaks konsensuslikku haldusmudelit Hiiumaale, kus tänased otsustajad julgeks öelda, et suures plaanis elukorraldus ei lähe halvemaks, vaid pigem ikka paremaks.
Asjaolude kokkulangemisel selle protsessi üheks eestvedajaks sattunud Käina vald on püüdnud lähtuda vanast õpetusest, et andku jumal meile meelekindlust leppida asjadega, mida me ei saa muuta, julgust muuta asju, mis on meie teha ja tarkust nendel asjadel vahet teha.
Meil ei ole jõudu muuta haldusreformi raamistikku. Võib-olla silub pooleli kohtuskäik selle mingeid eriti teravaid nurki.
Õigus on nii neil, kes ütlevad, et reform on kiirustav ja lööb kõiki ühe mütsiga. Aga ka neil, kes leiavad, et kümne aasta vaates ei saa säilida senine haldusjaotus, kus mõnel pool on volikogudes vaid kaks-kolm häält saanud saadikud ja paljude valdade võimekus üsna napp. Sõltumata sellest, kummal on meie arust rohkem õigus, tuleb konstateerida fakti – me ei suuda üleriigilist reformi väärata. Küll on meie võimuses luua antud raamides hiidlastele võimalikult sobiv haldusmudel.
On kaks valikut: n-ö kahe valla mudel või ülesaareline vald. Tundub enam-vähem kindel, et Hiiumaale tekkib ühine vald nii ehk teisiti. Olgu siis ühevaatuselises vabatahtlikus ühinemisprotsessis või kahe vaatusega ühinemises, kus alustuseks ühinevad kolm Lõuna-Hiiumaa valda ja siis liidetakse Hiiu vald lisaks.
Mis eeliseid annaks sel juhul väikestele valdadele kahevaatuseline protsess? Teoreetiliselt ainult selle, et meie huvid oleksid tugevamalt esindatud uues mudelis. Kuid kui Hiiu vald on suures plaanis nagunii valmis seda mudelit samuti aluseks võtma?
Suve jooksul lisandus teadmine, et riik valmistub maavalituste tasandit kaotama ja samas on valmis tekkivatele maakond-valdadele pakkuma lisainvesteeringute paketti. Sellest teadmisest ja eelnevast loogikast lähtuvalt otsustas Käina volikogu augusti istungil algatada kõigi nelja omavalitsuse ühinemisläbirääkimised. Nüüdseks on Hiiu vald otsustanud sellega ühineda ja nii jõuamegi kahe hea ja ühe mitte nii hea valikuni, mis seisavad Hiiumaa volikogude ees veel enne 1 oktoobrit.
1. Minu hinnangul parim valik kõigi piirkondade jaoks oleks see, kui kõik neli valda otsustavad ühinemisläbirääkimistega edasi minna ja jõuavad lõpuks ka konsensuseni vabatahtlikuks ühinemiseks. Sellise ühinemise tulemusel tekiks Hiiumaale n-ö 1,5tasandiline omavalitsus, kus on väga tugevad osavallad ja ühine katus. Taolise mudelini on jõudnud kolm senist läbirääkijat ja nüüd on seda põhimõtet nõustunud aluseks võtma ka Hiiu vald. Kui püüda lihtsustatult kirjeldada, siis lähtusime talupojatarkusest – ära lõhu töötavat asja, vaid paranda seda, mis tõesti kehvasti.
Osavalla tasandile jääks alles kõikide allasutuste haldamine (v.a koolid ja lasteaedade sisupool), valla igapäevamajandus (teede heakord, haljastus, tänavavalgustus jms) ja igapäevaste sotsiaalteenuste osutamine. Ehk enamus teemasid, mida kodanik ka praegu vallamajas lahendamas käib. Peab tunnistama, et igapäevase teenuse ja allasutuste haldamisega on kodulähedane vallavalitsus seni säästlikult, kliendisõbralikult ja mõistuspäraselt hakkama saanud. Nii pole see Hiiumaa elu suurim kitsaskoht.
Ühise valla tasandile jääks Hiiumaa huvide esindamine väljaspool saart, arendustöö, suuremate investeeringute ettevalmistamine ja elluviimine, hariduse ja sotsiaalteenuste juhtimine, tugiteenused, koordineerimine ja ülesaarelise tööga tippspetsialistid. Just need teemad, kus praegu tunneme puudust suuremast jõust ja ühtsest nägemusest. Las ühise valla vallavanem suunab pilgu ülespoole, püüab tööd, raha ja inimesi nii Hiiumaal liikuma panna, kui tuua saarele väljastpoolt. Ta ei pea vaevama oma pead sellega, millega kohtadel niigi hakkama saadakse. Ta peab üksnes koordineerima osavaldade tööd. Samas on tal seejuures voli tuua ühe laua taha ka need erialainimesed, kes alluvad küll osavallavanemale, ja nõuda teatud probleemide või ülesannete lahendamist. Ja lõpuks eelarve toel kehtestada ka ühised kokkulepped.
Töötajate järgi oleks ühise valitsuse tasandil 30–40 protsenti valitsemise töökohtadest ja u pool eelarvest. Eelarve teeb petlikult suureks õpetajate palkade ja suuremate investeeringute koondumine sellele tasandile. Peab tunnistama, et nii suurte õigustega osavaldade tekitamine on Eesti ulatuses erand ja isiklikult minu jaoks oli otsustavaks plussiks selle juures, et sel juhul säilib kriitiline mass tiimi ja tarku töökohti kohapeal. Kui jääks ainult kolme töötajaga teenuskeskus, siis praegused vallakeskused kümne aasta perspektiivis ikkagi hääbuvad.
Selle mudeli teiseks väga suureks plussiks on riigi lisainvesteeringute pakett u 2 miljonit eurot + suurem liitumisraha u 1,2 miljonit eurot. Kokku 3,2 miljonit eurot lisainvesteeringuid Hiiumaa arengusse koos juba plaanitud ja ELi kaasfinantseeritud projektidega muudavad saare nägu sama jõuliselt kui kaks Kärdla sadamat. See on summa, mille Hiiumaal suudaks ühinenud vald suurtesse objektidesse tavaeelarvest investeerida alles viie aastaga.
2. Hiiumaa kui terviku jaoks on hea valik ka see, kui Käina ja Hiiu vald töötavad kahekesi lõpuni välja uue haldusmudeli ja vabatahtlikult ühinedes kehtestavad selle kogu Hiiumaa jaoks. Aluspõhimõtted jääksid samad kui esimeses valikus, muutuks vast 20 protsenti sisust, aga kindlasti oleks lahendus paindlikum ja julgem, sest osapooled on lihtsalt rohkem avatumad.
Väheusutav, et tekkinud olukorda kasutataks ära mingi “kahe keskuse Hiiumaa” loomiseks, sest see tekitaks jällegi asjatuid pingeid ja oleks ainult jõuga koos hoitav lahendus. Oskamata läbirääkijate eest ennustada, aga üldist õhustikku tundes, võiks pakkuda, et need väiksemat sorti muudatused võiks olla umbes sellised:
Tõenäoliselt ei “raiuta” lepingusse, et kõik säilib ja jääb igevesti nii nagu täna. Kõiki teenuseid ja allasutuste tööd ongi alustuseks mõistlik sellisena jätkata, kuid ajad ja olud muutuvad ja julgemad usaldavad otsustamisel ka tulevast volikogu.
Tõenäoliselt saab eelarve olema pingelisem, kuna jätkuvalt tuleb kõik investeeringud leida oma eelarvest ja sellest tulenevalt tuleb koosseise ja toetusi jätkuvalt kokkuhoidlikult kujundada.
Tõenäoliselt on struktuur pisut enam tsentraliseeritum, nt mingite arengutoetuste jagamine konkurssidega on odavam korraldada tsentraalselt, (kasvõi osavalla kvootidega) kui osavalla tasandil.
Tõenäoliselt on selle mudeli investeeringutekava lühem (ärajäävate riiklike investeeringute võrra) ja kuna kahe valla juhid on ka ise deklareerinud, et uued investeeringud polegi praeguses seisus kuigi olulised nendele piirkondadele, siis pole ka tüli ärajäävate objektide pärast.
3. Mitte nii hea valik on see, et ühel või teisel põhjusel ei jõutagi vabatahtliku ühinemiseni ja Hiiu maakonnas viib haldusreformi sundliitmise teel läbi maavalitsus. Võiks ju hirmutada, et kui ei tule esimest või teist arengut, siis maavanem loob jõuga tülidesse vajuva tsentraliseeritud valla. Aga arvan, et klassikalise “Suur-Märjamaa” tüüpi valla tegemine Hiiumaale ei oleks puht pragmaatiliselt mõistlik isegi temal. Esiteks otsiks maavanem töövõimelist lahendust, st et ka temal on mõistlik oma dokumentides võtta aluseks lahendused, mis on kõige lähemal saavutatud konsensusele ehk tekitab kõige vähem hilisemaid vastuolusid.
Teiseks on suure tõenäosusega esimeses ülehiiumaalises vallavolikogus 1,5 tasandi toetajate selge ülekaal, mis tähendab, et see volikogu saab tugevad osavallad luua ka aasta hiljem. “Mitte nii heaks” muudab selle lahenduse asjaolu, et riigi kaasavara on veelgi väiksem ja segadustesse kaotatakse pool või poolteist aastat töö tegemise aega.
Hiiumaa volikogud teevad lähinädalatel oma strateegilised valikud. Edasi minnakse aruteludes detailidesse ja loodetavasti ka rohkem avalikuks.
OMAR JÕPISELG
Käina vallavanem
