Eelmisel nädalal esitles Evelin Ilves oma värsket raamatut “Kirju” Kärdlas Magnuse Äri raamatukaupluses.
“Meedia on nii palju kajastanud meie tegemisi, juhtumusi ja seiku ning aeg-ajalt neid üle paisutanud ning nendele hoopis teisi tähendusi andnud. Mina olen nendel teemadel ka kogu aeg kirjutanud – seetõttu praeguse aja inimesed tunnevad neid sündmusi ja aegu, aga siin on need minu poolt vaadatuna ja see lihtsalt on mõnevõrra teistsugune vaatenurk,” selgitas autor, miks raamat sündis.
Raamatut tutvustades ütles ta, et see sisaldab erinevates meediaväljaannetes ilmunud artikleid, tekste ja kõnesid. Idee panna need ühtede kaante vahele, tekkis Eesti Naise peatoimetajal mitu aastat tagasi. Siis aga autor sellega ei haakunud. Nüüd kui kirjastus Petrone Print algatas uue, Kirju-sarja ja oli teinud valmis kaks esimest raamatut, pakkus Epp Petrone uut võimalust ja nii needki kirjutised, pluss üks uus ja pikk intervjuu raamatuks said.
Evelin Ilves ütles, et on kõik raamatusse saanud tekstid ise läbi elanud. Just seepärast üllatas teda, et kui need said üksteise järgi ritta seatud, tekkis nendest kokku uus lugu. Või õigemini isegi mitu. “Ma ise üldse ei arvanud, et need lood seal on. Minu jaoks on iga lugu nagu eraldi laps, aga ma kunagi ei mõelnud, et need kokku võiks ka mingi tervik olla,” märkis autor.
Raamatus on hästi palju Evelin Ilvese enda tehtud fotosid – 40 tükki. “Seda on mul endal päris imelik vaadata – need ei ole kuskil kunagi niimoodi ilmunud,” nentis autor ja lisas, et fotograafia on ta hobi, mida natuke ka õppinud.
Miks alustasite raamatu “Kirju” esitlustega Hiiumaalt?
Sellepärast, et ma niikuinii plaanisin täna Hiiumaale tulla. Küsisin kirjastuse käest, kas nad saavad organiseerida siia raamatuid, kuna esimene trükk sai otsa ja nad tegid uue. Nad vastasid, et saavad, ja kuna lähen siit edasi Saaremaale, siis see lihtsalt sobis ajakavasse hästi. Ja Hiiumaa on eriline kohta ka. Olen sel suvel siin nii palju käinud, et mõtlen juba tõsiselt, et järsku peaksin siin endale ühe tükikese maad ostma ja tegema endale klaasist maja mere äärde. See on minu unistus. (Naerab)
Kas järgmise raamatu mõte on juba õhus?
On jah. Aga ma ei ütleks rohkem midagi selle kohta, kui et see saab olema pool ilukirjanduslik. See mõte on mul juba tükk aega, aga pole veel alustanud – võtan hoogu.
Kui täna ütleks mõni ajakirjandusväljaanne – palun kirjutage kolumn mõnel aktuaalse teemal, siis mis teema see oleks?
Ma olen praegu enda jaoks kõik terviseteemad fookusesse seadnud. Kui ma oma arstilitsentsi taastasin, siis ikkagi eelkõige selle jaoks, et hakata tervishoius midagi tegema. Mitte otseselt arstina, arvatavasti, aga mul on erinevaid mõtteid. Mulle on juba ka pakutud, et hakkaksin regulaarselt terviseteemadel kirjutama, aga ma pole neid pakkumisi veel vastu võtnud. Siis on ka üks tervishoiualane teleprojekt soolas. Toimetame ja töötame selle kallal ja kui me mõtleme välja sellise ägeda asja, mida tõesti tahaks tegema hakata, siis me hakkame.
Mis on siis kõige aktuaalsem teema tervishoius?
Minu jaoks on see, kuidas tänapäeva maailmas tervena elada. Kogu see infoväli meie ümber kutsub hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni tarbima ebatervislikke asju alates alkoholist ja lõpetades kõikide tööstuslike toitudega. Pluss see, et meie elustiil või õigemini tehnoloogia areng pakub meile üha rohkem ja rohkem võimalusi mõnusalt istudes oma elu ära elada ja end üldse mitte liigutada. See kõik kokku teeb meid aina haigemaks. Nende teemadega tegelemiseks haigekassal raha ei ole, aga minu arust on see kõige olulisem asi. Teiselt poolt ka erinevate raskete haiguste ravis on lisaks medikamentidele hästi palju võimalusi ennast ise aidata ja parandada, kasvõi toitumisega. Seda võimalust on väga vähe kasutatud ja uuritud. Need on asjad, mis mind huvitavad ja mida Eestis palju ei käsitleta ja millega tahaksin tegeleda.
Kas praegu päevakorral olev pagulaste teema ka Teid kuidagi puudutab?
Ikka puudutab, aga rohkem selles võtmes, et kui inimesed on hädas, siis neid tuleks aidata. Ma taunin neid rassistlikke ja vihaseid sõnavõtte. Loomulikult olen nõus, et meie väikesel maal on suutlikkuse piir kui paljusid inimesi me saame aidata, aga öelda, et me siin ei tee midagi, meid ei huvita… Need vihased sõnavõtud, mis praegu avalikus ruumis kõlavad, ei ole arenenud, ühiskondlikult mõtleva inimese sõnavõtud. Piinlik minu meelest.
Küsis HARDA ROOSNA
