Erihoolekandeteenuseid osutati ka eriolukorras

Sotsiaaltöötajatel oli eriolukorras meedikute, politsei ja päästetöötajate kõrval väga oluline roll – hoolitseda nende eest, kes iseendaga toime ei tule.
Vestlesime Hiiumaa sotsiaalkeskuse hoolekandeteenuste juhi ja tegevusjuhendaja Tiia Laanejõega sellest, kuidas möödus eriolukord Hiiumaa sotsiaalkeskuses.
Teadmatus, üksindus, uue olukorraga harjumine, hirmu­tunne – seda kõike tundsid Hiiumaa sotsiaalkeskuse kliendid, kui neile märtsis eriolukorra alguses öeldi, et nad enam ei saagi tegevustuppa tulla.
“On psüühilise erivajadusega kliente, kes tulevad ise rõõmu ja usaldusega sotsiaalkeskuse päevakeskusesse ehk tegevustuppa ja on kliente, kelle usalduse võitmisega on tegevusjuhendajad vaeva näinud aastaid – nüüd äkki jõudis kätte hetk, kui tuli kõigile teada anda, et esmaspäevast ei saa teadmata ajaks tegevus­tuppa tulla, sest maailmas levib ohtlik viirus,” kirjeldas Laanejõe. Tema sõnul oli suur nii klientide kui tegevus­juhendajate segadus.
Laanejõe suutis aga kogu sotsiaalkeskuse tiimi töö eriolukorra ajal korraldada nii, et suur osa erihoolekande­teenustest sai jätkuda. Kasutati ära võimalused telefoni­konsultatsioonideks ja kohtumiseks väljaspool asutusi vabas õhus. Kõigi abivajajatega oldi eriolukorra ajal iga­päevases suhtluses, mis oli neile väga oluline.
Tegevusjuhendajad, kes olid nõus oma isiklikke telefone ja muid koduseid kanaleid kasutama klientidega kaug­suhtlemiseks, said eriolu­korras tööd kodus jätkata. Nende juhendajate vahel, kes vajasid sotsiaalkeskuse telefoni ja internetti, jagati tööpäevi, et korraga ei oleks ametipostil üle kahe inimese.
Esimeste nädalate segadus
Hoolekandeteenuse juhina oli Laanejõe pidevas info­vahetuses sotsiaalkindlustusameti juhtumikorraldajaga, sotsiaalkeskuse juhatajaga, tegevusjuhendajatega ning klientide ja nende lähedastega. See nõudis temalt lausa eneseületust, nimelt kannatab Laanejõe telefonifoobia all. “Mul on väga raske rääkida inimestega, kui ma neid ei näe ja neid telefonivestluse tunde tuli kokku kuu jooksul sadu,” märkis ta.
Eriolukorra esimesed nädalad olid sotsiaalkeskuses segased. Kliendid lootsid, et küll varsti saab kõik olema endine. Telerist saadud info kohta küsiti tegevusjuhendajatelt üle.
“Esimesed nädalad möödusidki tegevusjuhendajate rääkimise ja selgitamise tähe all, siis edasi muutusid juba kliendid julgemaks ja telefoni­vestlused venisid aina pikemaks,” rääkis Laanejõe.
Eriolukorras selgus ka, et sotsiaalkeskuse kliendid ei oska lihtsalt niisama jalutada. Nende väljas kõndimisel pidi olema eesmärk: kas siis tegevus­tuppa või poodi. Kuna aga tegevustuppa minna enam ei saanud, siis jäigi üle vaid käia poes ja seda tehti iga päev.
“Ühest kauplusest teatati, et meie klient käib poes kolm korda päevas. Tegevus­juhendaja rääkis temaga ja selgitas. Järgmisel päeval läkski klient poodi vaid korra, see-eest aga oli seal mõnuga ja pikalt, sest rohkem kui kord päevas ju ei lubatud,” tõi Laanejõe näite.
Küll sai sotsiaalkeskuse klientidele selgeks käte desin­fitseerimine ja see, et tuleb teiste inimestega distantsi hoida.
Üksiolemine tõi vaimse tervise languse
Eriolukord tekitas hirmu ja segadust isegi tervetes inimestes. Pidev kodus üksiolemine tõi Laanejõe sõnul paljudele klientidele kaasa vaimse tervise languse. “Tegevus­juhendajad suhtlesid oma klientidega mitmeid kordi nädalas, et see tagasilangus oleks võimalikult väike.”
Enamikul sotsiaalkeskuse toetatud töötamise teenuse klientidel jäi töö alles ka eriolukorras ja tegevus­juhendajad said töökohti edasi külastada.
Keeruline oli aga toetatud elamise teenuse klientidel, sest tegevusjuhendajad nende juurde tuppa enam minna ei saanud ja vesteldi õues.
“Ilmad läksid aina kevadisemaks ja õuetööd edenesid, kuid kedagi ei tohtinud koju kutsuda ja polnud lubatud ka ise külla minna,” selgitas Laanejõe.
Hoidsid tegevuses kodutöödega
Nii andsid tegevusjuhendajad klientidele iga nädal kodutöid. Näiteks tuli pidada päevikut, teha mitmesuguseid käelisi tegevusi ja otsida infot Hiiumaa vaatamisväärsuste kohta. Toetatud elamise kliendid pidid välja mõtlema uusi retsepte ning valmistama mitmekesist ja tervislikku sööki. “Toidu ja söömise teema läheb meie inimestele alati hästi peale,” rõõmustas tegevusjuhendaja.
Laanejõe sõnul oli tore kuulda, kuidas pered võtsid eriolukorras ette ühiseid asju, käisid koos oma erivajadusega pereliikmega Hiiumaa eri paigus, kokkasid koos: “Kõnetute ja kõnepuudega klientide pereliikmetega sai palju vesteldud ja siis nende kaudu juhendatud.”
Eriolukord lõppes esmaspäeval ja tasapisi naasevad sotsiaalkeskusesse ka sealsed kliendid. Tiia Laanejõe sõnul olid nad uuesti tegevustuppa tulles väga rõõmsad, sest ootasid naasmist pikalt, tava­pärane töökorraldus aga ei taastu ilmselt enne sügist.