“Lapsena mängisin oma kuldse keelega, kuhu sekka arvasin olevat puistatud liivateri ja muda. Nüüd ometi märkan ja taipan, ei olnud need liivaterad, ei olnud see muda, olid hoopis kalliskivid,” kirjutab parima essee autor, keda žürii tunnustab 300eurose stipendiumiga. Lisaks saab võidutöö autor kaks priipääset Eesti Noorsooteatrisse ja Nukuteatrimuuseumisse.
Cesslyni essees “Minu muku keel” on juttu eesti keele ja hiiu murraku koos kasutamisest ning tegu on nii sisuka ja huvitava kirjatööga, mida lausa nauding lugeda. Avaldame selle autori loal, kes 2019. aasta novembris käis Hiiu Lehe peatoimetaja juures töövarjuks.
Konkursi korraldajad andsid välja viis auhinnalist kohta ja tunnistasid veel 24 õpilast raamatupoe kinkekaardiga. Nende seas märgiti ära ka Cesslyni õde Monabel Pass, kes õpib Hiiumaa gümnaasiumi 10. klassis. Ka need 24 esseed pälvisid žüriilt kõrged punktid loomingulisuse, andeka keelekasutuse ja originaalsuse eest.
Hiiumaa gümnaasiumi emakeeleõpetaja Tiiu Heldema ütles, et andis ülesande kirjutada konkursile “Minu keel” essee kõigile 10. ja 11. klassi õpilastele. Kirjatöödest valis ta välja neli ja saatis need konkursile – tulemus, mille nad emakeelepäeval teada said, oli väga rõõmustav – esikoht ja üks äramärgitud töö.
“Kui tavaliselt võetakse sellist kirjatööd kohustuse ja tööülesandena, siis teeb eriliselt rõõmu, kui õpilased mõtlevad teema enda jaoks läbi ja tõepoolest loovad oma teose – mida paremat ühe õpetaja jaoks olla saab,” oli Heldema õnnelik. Ta tunnustas mõlemat õde – nii Cesslyn kui Monabel on tema sõnul mõlemad head kirjutajad.
Emakeelepäeva esseekonkursile esitati 145 esseed ja osalejaid oli 49 koolist. Kõige rohkem töid saabus Türi ühisgümnaasiumist
(23 esseed), Hugo Treffneri gümnaasiumist (16) ja Läänemaa ühisgümnaasiumist (12). Konkursile esitatud töödest olid 142 kirjutatud eesti keeles.
“Oleme meeldivalt üllatunud, et õpilaste huvi esseekonkursi vastu oli nii suur ja tööde tase nii kõrge. Noorte arutlusi ja mõtteid oli väga põnev lugeda. Täname kõiki esseekonkursil osalejaid ja loodame, et nende huvi keeleteemade vastu ei rauge,” võttis tõlkebüroo tegevjuht Külli Kittus konkursi tulemused kokku.
Esseesid hindas kaheksaliikmeline žürii, kuhu kuulusid Eesti Keele Instituudi esindajad ja emakeeleõpetajad Kerli Rhede, Ivika Hein ja Kaja Sarapuu Eesti Emakeeleõpetajate seltsist, samuti Tallinna ülikooli referent-toimetaja eriala tudengid ja Toimetaja tõlkebüroo toimetajad.
Auhinnatud esseed avaldatakse autorite nõusolekul emakeelekuu jooksul Toimetaja tõlkebüroo blogis.
HARDA ROOSNA
Minu muku keel
Alles vähe aega olen teadvustanud oma rikkust, märganud enda varandust. Lapsena mängisin oma kuldse keelega, kuhu sekka arvasin olevat puistatud liivateri ja muda. Nüüd ometi märkan ja taipan, ei olnud need liivaterad, ei olnud see muda, olid hoopis kalliskivid. Meie kõigi rikkus, meie kõigi uhkus, meie emakeel – eesti keel. Ometi võtan õiguse olla pisut upsakas ja pidada end veidi rikkamaks, veidi uhkemaks. Mul on midagi, mida kõigil ei ole, või on üksikud kalliskivid, minul aga terve laekatäis. Mu armas, muku murdekeel.
Minu ema tõi mulle mandrilt puhta ja kauni eesti keele, aga isa ja vanaema kinkisid sellele lisaks veel mehema hiiu keele. Päris väiksena keelega mängides tundusid need kalliskivid soojad ja loomulikud, kuid kasvades jahedad ja piinlikudki. Soovisin väga neid kalliskive peita, et keegi ei märkaks, kui naljakalt minu vanavanemad räägivad ja kuidas see mullegi külge hakkab. Minu mandri Mamma tunnustus, et kõlad juba kui ehtne hiidlane, tundus üpriski solvav ja ühe teismelise eneseväärikust riivav. Mis hiidlane, mis murre, mis eriline keel? Hoopis piinlik vanainimeste keel. Õnneks on lastel ja noortel eesõigus olla veidi enesekeskselt rumal. Olge mureta, põlised hiidlased, me kasvame sellest välja, aru tuleb pähe, nagu vanavanemad armastavad öelda. Tuli mullegi tasapisi hiilides, ümbernurga piiludes, see müstiline Aru pähe. Mitte nii hops ja korraga, ikka tasa ja targu. Küll oli see Aru tulek põnev teekond! Miks ema palub mul panna oma riided toolileenile, aga isa käsib panna need toolikorjale? Miks ema paneb päikeseprillid ette, vanaema aga paneb prillid peale? Mina heidan magama, aga minu isa hoopis paneb magama. Küll mu emal oli nalja ja nuputamist, mismoodi te küll end ometi magama panete, ikka heidate ju. Vanaema manitses meid õega enne lõunaunne suikumist mitte rüdistama, lõunalauas mitte klädrama. Isa õpetas meid õigesti puid lappima, et puuvirn sene klidru ei oleks, vaid ikka tüiske.
Nüüd, kui mul on Aru peas, ei jäta ma kasutamata võimalust oma rikkaliku keelega uhkustada. Mandril elavate vaesemate sõprade ja sugulastega suheldes ei peida enam neid vahvaid ja toredaid murdesõnu, vaid löön nad letti täie uhkusega. See toob sageli kaasa põneva arutelu. Mõni soovib endagi varamusse selle kalliskivi soetada, õpib ja kordab, vahel ka helistab ja uurib, et kuidas see sõna oligi, no see „tugev”, ma ei leia nii head vastet sellele nagu teil seal saarel. Jagan lahkelt oma teadmist, et see tabav sõna on tüiske. Minu mandrisugulased võtavad juba igale sünnipäevale hätsed kaasa. Hätsed on küll karikakrad, aga sobib sama hästi mis tahes lilli esindama. Nii rändavadki paljud kalliskivid minu sõprade ja sugulaste varamusse.
Lugejal võis nüüd minust jääda ebaõiglaselt hea mulje, et vaat kus noor, käib ja räägib vaid hiiu murrakut. Nii see kahjuks siiski pole. Enamiku ajast räägin siiski kaunist emakeelt ja harjumuspärast noorteslängi, kuid oma rikkust ma enam ei häbene, selle tõttu piinlikkust ei tunne. Asudes teele, lahkudes saarelt, avastades teisi maid ja kohti, püüan oma rikkuse kaasa võtta. Ma ei tahaks oma kalliskive kindlasse panka hoiule anda, vaid kanda neid uhkusega kogu reisi vältel.
CESSLYN PASS
Hiiumaa gümnaasiumi 11. klassi õpilane
Esseekonkursi “Minu keel” 2022 esikoht,
emakeeleõpetaja TIIU HELDEMA
