Kõmbime Kulatast itta. Kuumus aina kasvab.
Ojakese ääres vohab vägev hiidroo bambuslike kõrte galerii, seltsiks kreeka pähklipuud ja viigipuud.
Hiivasime end üles küngastikule. Liivakate nõlvadega niidud, valendav liivapank, punase kadaka tumedaid träpse, veinipuude ridu, üks noor oliiviistandik. Viimane loob jalamaid nii vahemerelise tunde. Rohekas kilpkonn sabistas läbi paari jala kõrguse, kariloomadest pügatud jasmiinitihniku, mida varjutab mandlilehine pirnipuu. Mul oli kiusutuju, tegelikult pigem põhjamaalase uudishimu selle lõunamaa eluka vastu. Näppisin ta päiksest sooja kilpi. Kilpkonn ajas oma soomuselise jala õieli ja üritas mustjate küüntega kraapsata. Vahi kus, pole sugugi nii tossike!
Kõrgustik on täis hõbetavaid mandlilehiseid pirnipuid, ent parima siestakoha leidsime teeveere koduse metspirnipuu vilust. Kell on 3 peale lõunat. Ilm on tõesti kuum, viluski hakkab peale esialgset leevendust palav, hoolimata kergest tuulest. Asi läheb sedasi ohtlikuks, päeval ringi trampida ei saa, õhtul aga läheb vara ja ruttu pimedaks. Pakun, et +30 kraadi tuleb varjus ära. Ja alles eelmisel nädalal olin kodus, vaevu lumest välja sulavas aias! Kärbsed sumisevad uniseks ajavalt. Skarabeus kaevab oma
sõnnikupallile urgu.
Vaade avardub kaugele. Põhjas 3000 m kõrge Pirini lumine hari, idas Slavianka 2200 m kõrge lumine rant, seal on Pinus leucodermise metsad. All vonkleva papliribalise jõesängi taga kerkivad valdavalt metsarohelised Kreeka mäed. Piiripunkt on õige lähedal. Sealt me alles paari-mõne tunni eest tulime. Taamal punavalge kobar: Kreeka Angistro küla, mis asub 8 versta Promachonasest.
— Lebasklesime mis lebasklesime, lõpuks ringkäigule. Üle kadakalise künkatipu, kus edelanõlv kerkib järsult Kulata punaste kivikatuste kohal. Väga praepanni meenutav päiksest köetud paljastuva saviga hele järsak. Aga imelikul kombel ei kasva siingi igihaljaid fillüüreaid, ehkki neti andmeil peaks. Kogu Struma org olla neid täis, ent meie trehvasime nende lausalist vohamist ainult põhjas Kresna ümber ja Gorna Breznitsas.
Kuid teine igihaljas liik on ilusasti esindatud – värvitammede mõned kuni 4 m kõrged põõsapallid. Üks värsketest kasvudest
sametroheline värvitamme hiidkera on heaks taustaks suurte kollaste liblikõitega euroopa põisakaatsiale
(Coluthea arborescens). Imelik, värvitammed on Eestis lootusetud, põisakaatsiaid saab aga vabalt kasvatada, ehkki siin oma kodumaal kasvavad nad rõõmsasti koos.
Õhtueelses päikses paiskasid jasmiinid meeldivat lõhna välja. Lambad-kitsed on nad tükati mustikmadalaks rohevõrseliseks tüügastikuks püganud. Jasmiin näikse olevat nende maiuspala. Sarikhernepõõsad hakkavad õitsemist lõpetama. Leidub paari jala kõrguseid hõbetavaid peajaid ubapõõsaid (Chamaecytisus supinus). Jälle üks siinne lõunamaa liik, keda Eestis vabalt kasvatada saab. Kariloomad on punased kadakad tükati tihelopsakateks pallideks ja vaipadeks püganud.
Hõbetavad mandlilehised pirnipuud on siin nii oliivipuude moodi. Terebintod (tärpentinipistaatsiad) on juba õitsenud, ja võrad läikrohelises täiskasvanud sulglehes – lehtede punakas puhkemise värvipidu on möödas. Viigipuuvitsad, põõsjatel põldjalakatel paksude korgiliistakatega oksad. Mingid salveid õitsevad. Lillatavad hiirehernevaibad, padjandhõbelehised “karikakraõitega” taimed tervete väljadena. Oh, ei tea sugugi kõiki siinseid liike. Vähemalt mürt-piimalilled on vanad tuttavad koduaiast.
Tõeline superleid on parkesumahh (Rhus coriaria). Bulgaarias on tema peamised levikukohad Musta mere rannikul ja siin lähedal Melniku kandis. Paraku ei sattunud me Melnikus õigesse kohta. Bulgaaria Punases Raamatus pole parkesumahhi Kulata kohal märgitud, aga muidugi pole me kindlasti liigile uue leiukoha avastajad. Ei tea, kas need põõsakõverikud siin üldse viljuvad, äkki on kogu koloonia ühe taime juurevõsudest alguse saanud? See Lähis-Idas hinnatud vürtsitaim näikse olevat väga soojalembene, kasvades siin edelasse avatud väikeses orundis, värvitammede naabruses. Mõned on ligi paarimeetrised, millegipärast paljud kuivetunud moega.
Igatahes superleid: Euroopa looduse oma äädikapuuliik, kellest ma mõne nädala eest veel üldse teadlikki polnud – on leitud! Võrsed on neil veidi karvased, üldse üldmulje nii kasvukujust, sulglehtedest ja õisikutest täiesti Ameerika äädikapuu moodi. Samas siiski jäädes omanäoliseks. Kui liigirikas on ikka Balkani loodus!
Olen siunanud Euroopa loodust laastanud jääaegu ja kadestanud oma taimsed ehted säilitanud Ameerikat. Tegelikult meenutab Balkan oma igasugu reliktsete tegelastega, nagu viieokkaline makedoonia mänd, hobukastan, plaatan, tseltis, parkesumahh etc täiesti Ida-Ameerika loodust.
Muljeist tulvil ja pea laiali, tõtlesin järsakust üles. Korraga vali sisin. Ohh! Hiigelmadu! Vähemalt 4 jalga pikk, igavene paks nagu vorst, pealt mitte väga tumepruun, alt heledam kuni kollakas, pea pisikesevõitu. Peab kodus raamatust järele uurima, kellega tegu.
[Koldkõht-vilbasnastik (Coluber caspius). Euroopa suurim, isegi üle 2 m pikaks kasvav madu. Agressiivne tegelane, ei taandu kergesti, hammustab raevukalt (ehkki pole mürgine), võib teha meetrise ründava hüppe. Jummel tänatud, et ma seda kõike siis ei teadnud!]
Lõpuks nihkus see maovolask siiski niipalju eest, et pääsesime järsakust üles platoole.
Kell on 7 õhtul kohalikus vööndiajas. Päike on küll nõlva taha kadunud, ent õhk ikka veel väga soe siin koduse pirnipuu all. Telk on ülesse pandud.
Kaks pisemat (nooremat?) skarabeusi veeretavad siinsamas väikest karust sõnnikupalli. Aina ühel meelel läbi rohu. Algul minu suunas, siis käänasid tagasi Erko poole, too juhtis nad pulga abil eemale. Siis kukkus üks skarabeus maha ja kadus justkui pahasena tükiks ajaks rohtu. Teine ootas ja ootas. Ära ootas. Kaaslane tuli tagasi ja üksmeelne palli veeretamine jätkus Mitte mööda ette sattunud kruusast lambarada, vaid ruttu rohu kaitsvalt varjavasse romantilisse rüppe. Siin on kogu aeg kõik kohad sõnnikumardikaid täis. Loomapidamine jätkub siinkandis nende õnneks nagu muiste.
7.30: taamal Angistros süttisid esimesed tuled. Tjah, väga lühikeseks jäi me Kreeka põige. Tõeline mediterraanne vööde jääb mäeaheliku taha. Tulime läbi terve Euroopa, ent viimane tõke jäi ületamata: Traakia/Egeuse/Vahemere äärde me siiski ei jõudnud. Aga ma olev väga rahul ka siinse Struma orustiku loodusrikkustega. Soe tuul puhub lõunast, Kreekast. Saame 2013 suve üldse parimad ilmad kätte siin aprillis Bulgaarias?
Ootame kaua, eilne täiskuu jääb hirmus hiljaks. Pikalt paistab lubav kuma kagust. Promachonase pool kaigub krägisev konnade koor. Angistro tulede rivi sätendab. Lõpuks 9 paiku ta tuleb: kollane täpp, tasapisi kasvades, lõpuks hiivab suur helendav kera end mustava mäerandi kohale. Kuidagi romantiline on siin sedasi jälgida kuu tõusu Kreeka mägede tagant.
Vahejuhtum pipodega
Too hommik algas virgutava elamusega: telki kokku pannes leidsin selle õhkõhukesest riidest põhja alt 4 tolli pikkuse sajajalgse. Ossa raisk! – suutsin ma vaid ohkida. Lame keha oli lüliline nagu skorpioni saba, suured harvad oranžid jalad külgedel kõverdumas. On ikka elukaid siin lõunamaal! Üpris kõhe mõelda, et magasime selle eksootika otsas. Vabalt oleks võinud ta läbi telgipõhja hammustada?
Tegime veel ringkäigu Kulata küngastel. Tõeliselt võluv oli see avatud maastik, kirjatud punase kadaka träpsudest, siin-seal mõni tärpentinipistaatsia ja mandlilehine pirnipuu, harva ka igihaljas värvitamm. Leidus suisa pistaatsiasalu. Küngastiku kõrgeimat tippu troonis lai rässakas mandlilehine pirnipuu, selle kõrval vanade väänlevate veinipuude rivid, nende all korvõielistest kollane niit, täis punaseid moonilaike. Ümber taustaks sinavate mägede rõngas, lumised tipud nii põhjas, läänes kui kagus.
Üle oru kaikus Kreekast Promachonasest kaeblik laul nagu moslemi muezzin. Nii loodus kui see helitaust tekitas taas väga Lähis-Ida tunde.
Allapoole minnes kohtasime küpsemas eas naiskarjust, kes valvas oma lammaste ja kitsede järele. Kitsed ronisid põldjalakapõõsaste otsa ja õgisid neid nahinal otse taltsutamatu aplusega. Ilmekas vaatepilt, mis näitas, kuidas need põõsasmaastikud nii kauneina püsivad.
All oja ääres ragistasin omale paar hiidroo juurikat kaasa. Pesin just ojas käsi, kui peatus auto, küljel kiri: Granitsnaja politsija. Küsisid dokumente näha. Mis seal’s ikka, alles eile sai sellistele näidatud, asi siis nüüdki. Paraku kippus nende uurimine kahtlaselt pikaks venima. Aina vahiti Erko ID-kaarti, veel põnevam näis neile mu pass, kus igasugu ametnike lemmikuks on 2007. aastast pärit Vene viisa.
Ohh, ja ei antudki dokumente tagasi. Et pange oma asjad masina ahtrisse ja ise ronige kah peale. Hakkasin normaalsele tahaistmele suunduma, kuid sellist värki poldud meile ette nähtud. Ikka ise kah taha kuuti, oma kompsudele seltsiks. Ei meeldinud mulle see asi üldse. Küllap ma olen veel nõukaaegne inimene, kelle esimene reaktsioon mundrilisi nähes on: neist võib pigem tüli tekkida. Ja eks nii ole jätkuvalt. Vähemalt Bulgaaria pipode (piiripolitseinike) puhul sain sellele kinnitust. No milleks säärane komejant? Eks nad pea oma leiba õigustama ja taha päeva huvitavamaks teha. Aga me oleme ju Euroliidu kodanikud, lähedal on kõigest kahe Euroopa Liidu riigi vaheline piir. Mõttetus.
Uurisid, et kust tuleme? Kreekast. Ja näed sa, sõidutasidki meid otse Kreeka piirile. Ma hakkasin juba närviliseks minema, kartsin, et ega meid ometi Kreekasse välja saadeta? Kuidas me siis koju saame? Seletasin igaks juhuks, et meil on Sofia–Riia bussipiletid.
Piiril tuli veel paar tegelast juurde. Aina seletasid ja seletasid omavahel. Tundsime end sellest hoolimata ilmsüütutena. Mu ainus mure oli kilekott hiidroo juurikaga. Mine tea, äkki hakkavad sellest kinni? Kuid me kompsude vastu ei tuntud vähimatki huvi. Päike lõõskas armutult lagipähe, nihkusime vargsi põõsa varju. Huvitav tundmatu igihaljas, parajasti valgete kobarõisikutega õitsev põõsas oli. Erko oleks tahtnud seda pildistada, aga antud olukorras igaks juhuks ei söandanud.
Lõpuks üks juurdetulnu leidis põhjuse: Bulgaaria pole Schengeni alas ja me ei tohtinud seega olla, kus olime – vähem kui versta kaugusel piirijõest. Tegin vaga näo ja noogutasin. Sisimas aga küsisin: sel juhul peaks ju säärane ilge turvakontroll hoopis Kreeka pool, Schengeni välispiiril olema? Kas võimlevad nii hoolsalt sellepärast, et Bulgaaria tahab ise kah Schengeni alasse pääseda? Või on kogu see piiritsoonindus lihtsalt loll jäänuk nõukaajast? Ei tea, milline hirmus piiritsoonirežiim võib siis veel Euroliitu mitte kuuluva Türgi piiri ääres olla? Kunagi tahaks just nimelt sinna kanti koperdama minna.
Pääsesime Kreekasse välja saatmisest ja igasugustest altkäemaksudest. Meid kahte koos kõigi kompsudega sõidutati Kulata keskväljaku bussipeatusesse. Küsisin, et kas enne Sofia bussi supermarketisse ja parki tohib ikka minna? Jah, see on OK, aga piiri poole, asulast välja ei tohi. Üks pipo mängis kogu me kohtumise ajal karmi vennikest, teine aga kippus vaikselt muigama.
Käisime poes ja tegime veidi hilinenud hommikusöögi tuttava juudapuu all. Toore porgandi ja pisikese sibulajunni koored poetasin maha rohu sisse. Selle peale tuli üks bulgaaria proua, näpp õieli õiendama. Ohh. Ütlesin eesti keeles vastu, et see ju puhas loodus, samal ajal kui ümber vedelevad suitsukonilademed. Hüva, katkusin rohtu koortele peale.
Igavuse peletamiseks hakkasin seal millegipärast niiöelda luuletama. Läbielatu meeleolude ilmestamiseks see täitsa sobib.
“Siesta Kulatas” Need tolmavad Kulata tänavad/ ja kõikenägev pipo silm./ Ma pargis porgandi koorisin maha/ ja bulgaaria tädi sõimas mu täis./ Bussi ei tule,/ koju ei vii/ karmi põhja siit suvemaalt./ Näpuotsaga Kreeka piiri,/ sõit pipo kongis tagasi siia/ õisi puistava juudapuu varju/ – palava päeva maailma/ naba./ Buss küll tuli,/ kuid koju ei vii/ karmi põhja siit suvemaalt.
26. aprill 2013
Bulgaaria lõunapiiril