Must meri… Ürgse Tethyse ookeani viimane säilinud jäänuk, antiik-kreeklaste Euxeinos Pontos.
Keskealistele ja vanematele eestlastele on ta nõukaajast tuttav – käidi ju Krimmis ja Kaukaasias. Väljavalitumad pääsesid ehk ka Bulgaaria rannikule. Nüüd on Bulgaaria ülikiirelt arenevad kuurortrannad saamas eestlastele vaat et argiseks puhkusepaigaks.
Minu jaoks oli Must meri aga jätkuvalt midagi kauget ja ehk pisut müstilistki. Olin näinud mõne korra Vahemerd, nüüd igatsesin otsa ka Musta merd.
Iseenesest, eks meri ole nagu meri ikka, ent eriliseks teeb paikkonna rannikualade loodus: Sotšist läbi Gruusia ja Türgi kuni Kagu-Bulgaariani levivad igihalja aluslehtpõõsastikuga pontilised metsad. Jäänuklik loodusmaastik, mis oli kunagi ka mujal Euroopas, ent on jääajas hävinud. Nüüd olime reisikaaslasega lõpuks selle n-ö kadunud Euroopa poole teel. Peale paariaastast planeerimist ja unistamist.
Oli kolmas bussireisipäev. Liinibuss venis Sofiast Burgase poole. Mäed tõmbusid aegamööda aina kaugemale. Valitsevaks sai päikesesoe kultuuristatud, steppi meenutav tasandik, taamal kahel pool lumiste mägede rant. Tegelikult Bulgaarias ehtsat steppi pole, sademeid jagub õnneks selle jaoks liiga palju. Nõnda jäi harva silma mõni tammemetsalaik. Enamasti aga siiski lõputu igavavõitu lagendik. Asuladki hoidusid sellest miskipärast eemale, rohkem mägede jalamile.
Mida aeg ja tee edasi, seda kärsitumaks ma muutusin. No millal ometi tuleb see meri? Iga järgmise lageda künka taga lootsin: nüüd! Tuhkagi. Jätkuvalt lõputud põllud ja rohumaad. Kas selline võiks välja näha näiteks Põhja-Krimm?
Viimaks ometi: vesi! Suurte järvedena, taga merena, nende vahel laiutamas Burgase majaderägastik. Juba siis seal tekkis imelik tunne: kus on rannikulähedane “mereline” loodus? Meri ja sisemaa saavad Bulgaaria rannikul kokku ilma igasuguse üleminekuta. Nojah, kui liivariba ja kaljuderant välja arvata.
Hämardudes jõudsime reisikaaslase Erkoga Burgase põhjaserva randa ja lõime kiiresti telgi püsti. Alles siis jäi aega ümbrust rahulikumalt silmitseda. Esmalt üllatas rand ise: must liiv! Justnagu kusagil vulkaanilistes piirkondades. Tumedal liival valendas suuri merikarpe. Huvitav on see, et Burgase lõunapoolsemal rannal on liiv tavalist heledat karva. Ja hilisemal reisil ei leidnud me musta liiva enam kusagilt, ehkki vulkaanilisi kaljusid jagus küllaga.
Igatahes kohal me lõpuks olime. Musta mere ääres mustal liival, mustuva öö alguses. Meri ise hingas kiirelt ja kihises laineid liivalt tagasi tõmmates. Teispool luitevalli krigisesid-krõgisesid järveroostikus aga loendamatud konnad. Linna tornmajade rägastik heitis valguskuma üle järve rannani välja.
Burgase talved võivad olla üsna karmid, isegi alla 15 külmakraadi. Erinevalt Krimmist ja Kaukaasiast pole siin põhjatuulte eest kaitsvaid mägesid ja nii pole mingit palmiranda loota. Ainsana peab vastu karuspalm. Neistki osa olid tänavu aprillis talvejärgselt pruunikate lehtedega. Siiski võib leida harva mõnd kanaari datlipalmi, ent need ilma tugeva katmiseta talvi üle ei elaks.
Lõunamaist meeleolu loovad aga sammas- ja laiuvad küpressid. Alles mullu kevadel kõndisime Roodose saare küpressimetsades – seal on vahemere küpress looduslik. Mõistagi kohtab ka seedreid, mammutipuid, plaataneid jms.
Enim tekitasid meis elevust aga loorberkirsipuud. Harilik loorberkirsipuu (Prunus laurocerasus) on üks Bulgaaria kagunukas asuva Strandža looduspargi tunnusliike. Enim levinud igihaljad põõsad on seal aga pontose rodo (Rhododendron ponticum) ja pontose näsiniin (Daphne pontica). Harva kohtab kolhise iileksit (Ilex colchica). Heitlehistest põõsastest leidub Strandžas kuni 2 m kõrget kaukaasia mustikat ja astelpihlakat (Mespilus germanica). Neid kõiki liike kohtab Euroopas pea ainult Strandžas ja üle piiri Türgi pool.
Nüüd valmistusime seda kaukaasialikku loodust uurima minema. Kuid enne olid suurepäraseks sissejuhatuseks Burgase linna istutatud loorberkirsipuud. Leidsime kaks hoonete vahel tõeliselt võimsaks sirgunud isendit. Üks kaheharuline (haru läbimõõt terve jalg) kiikas sisse suisa neljanda korruse akendesse, teine, kah rannapargi läheduses, oli kolmekordse maja kõrgune. Nad mõjusid nagu ilmutised. Veel poolraagus puudega linnas järsku suured, läikivate igihaljaste kummipuulike lehtedega puud. Täielik eksootika, milline suurepärane näide pontilisest loodusest! Tagatipuks olid puhkemas nende toomingat meenutavad valged õisikuküünlad.
Kahjuks Strandža metsades looduslikuna millegipärast nii vägevaid igihaljaid puid ei kohta. Seal on loorberkirsipuud kõigest paar-kolm meetrit kõrged.
