Soome Kirjanduse Selts / Jouni Harala. Aino Kallas (sünd Krohn, 2. august 1878 – 9. november 1956) elas aastatel 1903–1918 koos perega Tartus ja aastatel 1934–1944 Tallinnas. Kolmas tähtis koht tema elus oli Kassari, kus Aino ja Oskar Kallas veetsid oma suved 1924. aastast alates.
Nende suvekoduks oli Tamme talu, tsaariaegne rannavalvekordon. Kui Aino Kallas 1924. aasta suvel Hiiumaale sõitis, tutvus ta laeval paari Kassari naisega, kes ütlesid, et maja on vaba. Ka ostuotsus sündis kiiresti.
Sel ajal Londonis elanud Ainol ja Oskaril ei olnud oma kindlat suvituskohta ja Aino Kallas igatses väga rahulikku paika, kus saaks kirjutamisele keskenduda. Abikaasa Oskar Kallas oli alates 1922. aastast Eesti saadik Londonis ning kiire diplomaadielu ja esinduskohustused ei jätnud ka abikaasale loovaks tööks eriti aega.
Aino Kallas oli Kassaris tihti ka ilma pereta. Päevikumärkmete põhjal töötas ta distsiplineeritult kolm kuni viis tundi päevas, ülejäänud aja pühendas puhkamisele, lugemisele, ujumisele ja jalutamisele looduses. Kui ka muu pere kohal oli, veedeti Kassari suvilas tavalist suveelu, mängiti kaarte ja võeti vastu külalisi.
Kirjutamisrahu eest tuleb tänada ka pere koduabilist, meisterliku kokana tuntud Marie Vetsit, kellest Aino Kallas kirjutab tänulikult nii oma päevikus kui raamatutes. Kirjanik ütleb, et Marie Vetsil oli kombeks ajada isegi kukk ja kanad õuest segamast kui “proua kirjutas”.
Kahe Aino Kallase tuntuima teose tegevuskohaks on 17. sajandi Hiiumaa. Nii aastal 1926 ilmunud “Reigi õpetaja”, kui aastal 1928 ilmunud “Hundimõrsja” alapealkiri on “Üks jutt Hiiumaalt”.
“Reigi õpetaja” räägib Reigi koguduse esimese pastori Paul Lempeliuse (Lempelensis) elust. Tema elulugu on kirjas ka Eesti vaimuliku elu juhi H. R. Pauckeri koostatud vaimulike leksikonis (1849).
“Hundimõrsja” põhineb ühelt poolt balti libahundilugudel, teiselt poolt August Kitzbergi novellil ja näidendil “Libahunt”. “Libahundi” Triinu ja Tiina on libahundiks muutuva Aalo sugulashinged. Kallas kasutas kirjutamise ajal sama pärimusmaterjali, mida August Kitzberg.
Aastaid oli Aino Kallas võlutud “röövelparuni Hiiu Ungru” lugudest ehk Otto Reinhold Ludwig von Ungern-
Sternbergist. Ta kavatses kirjutada Hiiu Ungrust suure ajaloolise romaani, lootes, et sellest saab tema peateos. Romaani “Hiiu Ungur. Patuse teekond” ta ka mitu korda alustas, aga lõpuks jäi teos siiski kirjutamata.
Hiiumaa loodus ja maastikud olid Aino Kallasele väga olulised inspiratsiooniallikad.“Reigi õpetajat” kavandades veetis ta paar nädalat Reigis, jalutas kiriku ja pastoraadi vahet ning elas sisse ajaloolisse armastuskolmnurka, millest kirjutas hiljem ühe oma olulisematest teostest.
Kirjutades oli ta ambitsioonikas ja pedantne. “Reigi õpetaja” esimene käsikiri valmis juba 1924, aga Kallas hävitas selle. Järgmine käsikiri aastast 1925 on see-eest olemas nii Eesti kirjandusmuuseumis kui Soome kirjanduse seltsis, aga alles 1926. aastal valmis saanud käsikiri avaldati. 1925. ja 1926. aasta käsikirja erinevused on väikesed, kuid räägivad pedantsusest, millega kirjanik oma teksti lihvis.
Aino Kallas kandis mälestust Hiiumaast oma elu lõpuni. Ta kirjutas luuletusi Kassarist veel 1940. aastatel, kui ta oma armsasse suvekoju enam ei pääsenud. Tema kaks täiskasvanud last, Sulev ja Laine, said surma sõja ajal, 1941. aastal. Aino ja Oskar põgenesid 1944. aasta sügisel nagu paljud teised eestlased Rootsi. Luuletus ”Öö Kassaris” oli sündinud aastal 1942:
“Mu hinge kohal oli tundmatu vari,
tõusin asemelt vaatama heinakuu ööd,
tähti silm ei seletanud, ja kuu oli kummaline,
rookatuse varjus haudus päevaleitse,
veelind häälitses kaeblikult,
ei ma küll näinud teda,
ei ma küll näinud teda,
kuid värisesin öös,
kas vari võib tõesti olla nii raudraske?
Imed on täitunud, unenäod tõeks saanud,
nüüd on ees ainult lõikuskuu ja sirp,
nüüd on järel ainult surma ime.
Issand, luba oma teenijatüdrukul puhkama heita!”
(Soome keelest tõlkinud Kai Aareleid).
