Eksootidest kubisev Rannametsa arboreetum 2.

Sõrve idarannikul Vintri Rannametsa arboreetumis on igasugu huvitavaid puu- ja põõsaliike mitusada, mistap kõigist muidugi siinkohal pole võimalik üle­vaadet anda. Aga võiks katsuda vähemalt neid kõige-­kõigemaid esile tuua.Alustaks okaspuudest. Kuigi Rannametsa dendroaias annavad peamise tooni lehtpuud, siis sekka jagub ka mitmesuguseid okkalisi tegelasi, et aina vaata ja imesta. Võtta või pisarmännid (Pinus wallichiana). Noorena tabas neist ühte koorepõletik, ent põõsakujulisena on ta suutnud siiski üle pea sirguda. Kõrval teine, noorem, paneb kõrgusse sihvaka puuhakatisena. Himaalajast pärit longus­okkaline pisarmänd näib ühe ilusama männiliigina, mida meil võimalik kasvatada. Või noh, vähemalt Sõrves saab kasvatada.
Edasi jõudsime mammuti­puu (Sequoiadendron giganteum) juurde. Oma kollektsiooni istutas Ants Mets ta 2008. aastal. Järgnenud karmid talved hävitasid lumepiiri oksad. Nii nägi 2015. aastal, kui siin viimati käisin, too puuke oma tuttvõraga pigem mingisuguse kadaka moodi välja. Nüüdseks on temast saanud aga igati korralik noor mammutipuu, kõrgust vaat et kuue meetri kanti. Eesti vahest kõige suurem?
Nulgudest võiks mainida käbisid kandvat kaukaasia nulgu. Too on paraku kahe­ladvane, sest va vares istus pealadva katki. Varesed teevad seda kodumaiste kuuskede puhul sageli.
Hiiglasliku käbiga on end ehtinud Kordiljeeride läänenõlvult pärit Abies procera. Ise nii pisike veel, aga vahi kus ikka käbi moodustanud! Kusjuures tulevikus peaks selle käbid veelgi kopsakamad kasvama.
Kolmemeetriseks on kasvanud hispaania nulg ‘Glauca’. Ants juhtis tähelepanu ka ligi kahemeetrisele Abies fabri’le – et olla selline pooltroopiline nulg ja puha.
Kuuskedest paelus suurte jämedate ja üliteravate okastega jaapani kuusk (Picea polita). Eriliselt ilus on Kali­forniast pärit, meil liialt külmaõrn Breweri kuusk. On lõpuks siin edenema hakanud, ehkki veel esialgu puusakõrgune. Mäherdused pikad rippokkad tal ikka on!
Himaalaja kuusk (Picea smithiana), mida mujal Eestis üsna lootusetu kasvatada, on kahjudeta kasvanud rinna­kõrguseks.
Väga huvitavad ja meil üsna tundmatud on igasugused jugapuu-nimelised tegelased – jällegi liiga õrnad kasvamaks mujal Eestis. Hea küll, Uus-Meremaa kõrgmägedest pärit lumi-kivijugapuu (Podo­carpus nivalis) suudab mujalgi ellu jääda. Looduslikult on ta kasvu­kuju roomav, seega karmide talvede eest kaitseb enamasti lumevaip. Vintril näib olevat aga püstkasvulisem vorm, ulatub lausa poolde reide. Kusjuures lumepiiril kipub ta kevadpäikses ära kärssama, ülevalpool peavad oksad aga vastu.
Üsna lagedal on nabani kasvanud laiuvoksine hiina peajugapuu (Cephalotaxus fortunei). Ants kasvatas selle ise seemnest. Saab parajalt kevadpäikest, ent ei karda seda sugugi. Aia varjukamas ja niiskemas osas on aga kahemeetriseks saanud pikaokkalised hiina jugapuud. Seevastu pähkeljugapuu (Torreya nucifera) latv on kannatada saanud. Siin hästi kaitstud varjus näidati meile paar talve väljas vastu pidanud puusakõrgust ebajugapuud (Pseudotaxus chienii), oma perekonnas on see ainus liik.
Samas niiskevarjukas aiaosas leiab ka sooküpressiliste sugukonna esindajaid. Kaks kolmemeetrist heitokkalist sooküpressi ehk soosekvoiat (Taxodium distichum) ja mulle juba lõuani ulatuv igihaljas hiina kunningaamia (Cunninghamia lanceolata). Viimane oma laiade läik­okastega näib ühe kaunima okaspuuna, meenutab lausa justkui brasiilia araukaariat. Kusjuures kunningaamiad edenevad vaikselt ka mul, karmimate talvedega Kesk-Hiiumaal. Poolas Rogowis aga on kunningaamiad lausa kümne meetri peale suutnud tõusta.
Ja seal siis, uhke meta­sekvoia läheduses, ojaa, tõesti: ranniksekvoia (Sequoia sempervirens)! Ranniksekvoiad on maailma kõige kõrgemad okaspuud, ellu jäänud kitsal mahedakliimalisel udusel Põhja-Kalifornia rannikuribal. Nii kahju, et meil Eestis kasvatamiseks on ta täiesti lootusetu hellik. Nurga arboreetumisse Harjumaal istutati eelmisel kümnendil üle kahemeetrine ranniksekvoia. Elas sooja 2008 talve hästi üle, ent hiljem muidugi hukkus. Eelmise sajandi talved võtsid ära isegi Taani ranniksekvoiad, säilis vaid üks, nüüdseks suur puu Kopenhaageni botaanikaaias. Kahe aasta eest oktoobris sai seal isegi seda ranniksekvoiat vaatamas käidud…
Ants tellis omale rannik­sekvoia Hollandist postipakiga. Istutas maha 2016. aastal. Ja vahi, juba kahemeetrine teine! Tõsi, kevadtalvise päikse­põletuse eest saab ta varjukatte ümber. Aga kui kord juured sügavale pinnasesse ajab, siis vahest saab ilmagi hakkama? Ikkagi mahedad Sõrve talved ja kliima soojenemine ja puha.
Seevastu põlvekõrgune tšiili araukaaria ei taha miski­pärast edeneda. Külma­kahjustusi ei saa, ent kõrgusse, nagu naaber­saarel Ojamaal, kah ei pürgi. Mine võta kinni, mis talle ei meeldi. Peaks ju suvist põuda isegi taluma. Ja meretuuli nagu Visby araukaariad…
Okaspuude lõpuks jäid
ette küpressid. Kahemeetrine Cupressus arizonica ja C. bakeri. Viimase kasvatas Ants Poolast Rogowist saadud seemnest ja nüüd sellel tänavu sügisel omakorda üks käbikera küljes! Tegelikult polegi vast nii üli ime, et see küpress vastu peab. Tema endeemiline areaal asub Kalifornia ja Oregoni piiriala mägedes, kuni 2000 meetri kõrgusel. Aga välja näeb tõesti kui mingi troopiline lõunamaa küpress. Sinivalkjad soomusvõrsed loovad heleõhulise võra, justkui mingil kunstpuul. Vaat sellist küpressi tahaksin ma küll kah omale! Kuigi tundus, et ega enam ühtegi dendroloogilist südamesoovi pole mulle jäänudki. Kuid näed sa, saatan saatis veel ühe…