erakogu Luba mul täna nutta
Luba mul täna leinata…
Iga kaotus on valus. Iga inimene jätab jälje. Väikesel Hiiumaal elas mees, suure südame ja hingega mees, Ivo Mänd. Raske on sinust rääkida “oli” vormis, sest see on nii harjumatu. Viie päeva pärast oleks me tahtnud sulle soovida palju õnne ja pikka iga… kahjuks on see nüüd võimatu ja saame tähistada vaid su sünniaastapäeva. Su eluraamatusse jääb 62 elatut aastat. Sa lahkusid liialt vara. Olid Mändide pere üheksast lapsest noorim, sa poleks pidanud minema… Sinu vanem vend Virgo, sust kaheksa aastat vanem, meenutab sind sõnadega: “Me kasvasime koos. Olin sulle algul rohkem lapsehoidja eest, hiljem aga olime teineteisele mängukaaslased ja sõbrad, nagu head vennad ikka. Meie noorusaastad möödusid kodutalus Mardihansul, mere ääres. Pärast keskkooli läksin ma linna õnne otsima. Sina jäid sünnikodusse toeks emale-isale. Meenutada on nii palju, kahjuks ei mahu see kõik järelehüüdesse…”
Ivo ei kartnud tööd. Juba viieaastasena aitas ta isal maad künda ja kõik oskused, mis ta sai isakodust, võttis ellu kaasa. Koolitee kulges tal Paope algkoolis ning seda teed tuli läbida üksi, vahel ka pimedas metsas. Mis sest, et vahel väike süda nii kõvasti rinnus tagus ja hirm puges naha vahele, sest metssiga põõsaste vahel ragistas. Usun, et juba siis sai Ivost võitleja ja elus mitte alla andja. Edasine haridustee kulges Ivol Laukal ja hiljem juba Luual. Ja just Luua Metsandustehnikumist sai Ivo kaasa suure kunstiarmastuse, sellise armastuse, mis saatis teda terve elu. Ta andis puule uue hingamise – vormis sitkemastki puujändrikust puuskulptuuri.
23 aastat tagasi said Raplamaal alguse Varbola puupäevad ja olid esimene hiidlane, kes sellest osa võttis. Ja nii aastast aastasse. Sa panid oma töödesse kõik, mis sinus endas olemas oli: headuse, südamlikkuse, vastutulelikkuse ja muidugi andekuse. Vahel pidid sa oma töö juurest kaasskulptori juurde tõttama, sest too vajas nõu. “Ivo, vaata, kas ma peaksin saagima siit või siit? Kuidas mu töö saaks parem?” Ivo astus tööst paar sammu eemale, süütas sigareti, vaatas pooleliolevat skulptuuri ühelt ja teiselt poolt ning pärast väikest mõtisklust oli nõuandeks valmis.
Tihtipeale nägime Ivot mõtlikult linnuses ringi kõndimas ja omi mõtteid mõlgutamas. Need mõlgutused andis ta alati õhtul teistele edasi… Ta oli ülihea kuulaja ja vestluspartner. Ivo huumor oli alati lahe ja tema naer nakkav. Temast sai Varbola puulaulupeo dirigent, just nii me oma puusümpoosiumit kutsume, ning alati oli Ivo see, keda paluti puupäevade lõpetamisel kõnet pidama… see oli mõtisklev ja alati sügavamõtteline. Ta ei kippunud rahvahulkade ette esinema, kuid kunstnikega koos olles ühisel tänuõhtul, olid tal tänusõnad sepitsetud.
Ta mõistis alati inimesi. Ivo oli õpetaja suure algustähega. Juba enne seda, kui ta puupäevadel puukunsti tegema tuli. Ta oli suurepärane puidukäsitluse õpetaja Suuremõisa Tehnikumis. Ivol oli vaid üks viga: ta hoolitses kogu aeg teiste eest. Ta tundis muret teiste käekäigu pärast, aga iseenda pärast, ei iial. Ta nagu elas teistele, aga mitte iseendale. Seda oleksid pidanud Sa, Ivo, rohkem tegema… Sul olid kuldsed käed: ehitasid Kõrgessaarde kodu oma perele. Tegid Varbola linnuse kuulsaks nelja kuningaga, kes linnust valvavad. Sa tundsid muret puhta looduskeskkonna pärast ja vana kultuuripärandi säilimise eest. Hiied ja metsad olid sulle alati hingerahu toonud. Sul oli omamoodi side looduse ja loomadega. Sa tegid palju ja me täname sind selle eest!
Varbola linnust valvavad kuningad langetavad pea.
Koduuksed kriiksuvad sinuta…
Meie hingedes on nukrus ja tühjus. Aeg parandab kõik haavad, nii on. Sinu elutöö sai tehtud. Sinu tegemisi viivad edasi su tublid lapsed: Triinu, Madis ja Marko. Sa andsid neile edasi omad anded. Selles aitas kaasa ka abikaasa Reet. Puhka rahus ja loo pilvede peal skulptuure. Ikka selliseid, mis väljastpoolt veidi “karvased”, kuid seest soojad nagu sinu süda. Öelda oleks veel nii palju… Sa ei armastanud, et sind kiidetakse, sa olid tagasihoidlik. Sul jagus häid sõnu kaasteelistele. Ühest asjast jääme meie, puuskulptuuride tegijad puudust tundma, sinu hüüdlausest puupäevade lõppedes: “Linnusel näeme, raisk!!!”
Ja usu, puupäevadel tõmbavad kõik skulptorid korraks käima mootorsaed ja kõlab saagide sümfoonia sinu auks ja mälestuseks!
Mälestavad Varbola puupäevade skulptorid ja korraldusmeeskond ning Ivo lähedased.
