Sõidud Hiiumaa äärele

Juba mõnda aega oleme Kärdla eakatega avastanud Hiiumaad, sõitnud mööda vähetuntud külasid, kohtunud elanikega, uurinud külade aja­lugu ja tutvunud tänaste tegemistega.
Möödunud aastal käisime Viital, Hirmustes, Suure­rannas, Vahtrepal ja külastasime koguni meie kõige vanemat hiidlast Liidia Piilbergi.
Tänavune ilus sügis andis loa avastustega jätkata, sest ega kruusased ja vihma­märjad külavaheteed auto­bussi väga ei hellita. Alustasime Kärdla lähedalt ja võtsime ette Tubala kandi. Leidsime päris lilleküla, mis polnudki ainult suviseks elamiseks mõeldud. Seal elasid inimesed päris aastaringselt ja mitmed üsna tuttavad hiidlased. Aga tee külla oli küll pikk ja kääruline.
Sama tee ääres ootas meid ka päris “kunstisalong” – Natalie Kuhi anagamaahjud ja imekaunis keraamika. Vaasid, tassid, kausid, vaagnad – kordumatud mustrid ja muinasjutulised värvid, mida ainult selle tehnikaga ja nendes ahjudes saavutada võib. Seda peab ise nägema ja võimalus selleks avaneb kõigile jälle maikuus.
Värvidemäng ja muinasjutt kestsid edasi ka Rita Altmetsa kodus. Mitmed mõnusad lõõgastumisnurgad: vigvamid, bangalod, onnid, rajad salumetsas ja koguni “valukivi”, mis päriselt valu ära võtab (kui vaid oskad valu ära anda!). Aiasõbradki said oma huvisid rahuldada, uusi lillesorte näha ja snitti võtta, et kodus järele teha.
Pool jäi siiski vaatamata, sest edasi tuli sõita teisele poole Käina maanteed, Undamale. “Kus see küla veel asub?” küsis mõnigi meie seast. Helle teadis ja näitas meilegi, kes kuskil elab ja millega tegeleb. Õueilule vahelduseks tutvusime siin ka ettevõtlusega. Marianne ja Aarne Kokla olid lahkesti nõus rääkima oma tegemistest: põllutöödest ja loomakasvatusest. Veised olid küll karjamaal ja leivaahi ka külm, aga hobustega saime juttu puhuda ja rohutuusti pakkuda. Pärast viis Helle meid oma suvekoju, lubas sõstraid süüa ja õues jalutada.
Teine reis läks Puski poole. Seekord oli meile teejuhiks Riho, kes paikkonda hästi tundis. Õigeusu kiriku päästmine on kohalikule külaseltsile saanud tõeliselt südame­lähedaseks. Seda suurt ja uhket ehitist vaadates tundsime isegi, et sellist tänuväärset üritust tuleks jõudumööda toetada. Valla kaasava eelarve lehele klikkisime igal juhul.
Ja Puskil on alles veel ka küla! Mitu maja, kus elamist ainult ei mängita, vaid mis koduks aastaringselt mitmele perele. Külarahvaga me paraku ei kohtunud, aga kaks sõbralikku koera olid meie tuleku üle ülirõõmsad.
Siis tegime jälle pika sõidu läbi paksu metsa – ahaa, ikka lageraielank oli ka – ning jõudsime Tiina ja Riho Rahuoja koju. Varjul tormide ja maan­teemüra eest, igijämedate puudega koduõu ja muidugi lemmikloom hobune. Meie rõõmuks lubas ta ennast leivaga sööta ja ninale pai teha.
Aga ega see ainus elamine Mardihansu lahe servas polnud. Lii ja Agu Kohari on oma kodu poetanud üsna mere äärele, kus põder magab kuuri taga ja puravikud kasvavad õunapuu all. Inimene otsib rahu­paika, kuhu igaühe silm ei ulatuks ja nii on see hiidlastel olnud juba aasta­tuhandeid.
Hea, et meil on veel sala­paiku, kuhu iga saarele saabuja minna ei oska. Nii oli ka Sigala [siiakala] ja Mudaste külaga. Kitsuke tee, kus vaid üks auto korraga sõitma mahub, mõlemal pool teed lambad, lambad, mustad ja valged ja mustavalgekirjud, kuni lõpuks ilmusid ka elumajad, uhked ja vähem uhked, suveelamud ja päriskodud. Sigala külas leidis mõnusa elupaiga ka kõigile teada hiiu keele edendaja Paul Kokla (1929–2020).
Mudaste külla jõudmiseks oli jälle vaja sõita ja sõita. Kunagi oli siin olnud ka Puski õigeusu kooli abikool ja Verlok plaanis siia isegi uut koolimaja ehitada, paraku lahkus ta saarelt enne, kui asi teoks sai.
Ja siis äkki sadam! Port of Mudaste on ära mainitud juba 17. sajandi kirjades ja merel käiakse siit praegugi. Sadamal on oma isiklik Lambasaar ja Pommilaht ja naised on maitsetaimede peenragi rajanud. Elu nagu lillepidu! Aga see kõik nõuab hooldamist ja tööd, mida üks Hiiumaa inimene ometi ei pelga.
Seda tundsime eriti selgesti Anne ja Henri Laanemäe juures, kes aastaringselt puhkevõimalusi pakuvad, küll eesti­maalastele, küll väljamaalt tulijatele. Ja liivarand on uhkemgi kui Mangul, kõik oma kätega tehtud. Kange soov oli isegi üheks ööks sauna­majja elama asuda ja end teenindada lasta! Kuidas inimesed küll jaksavad ja jõuavad, oskavad teha ja oskavad tahta!
Seda tuli öelda ka meie järgmiste võõrustajate kohta. Helle ja Ülo Kääri kodu ülesleidmiseks tuli ikka telefoni­kõne teha, sest bussijuht Kalev ütles, et siin metsas enam küll inimese eluaset ei ole. Aga oli ja veel missugune! Silvi arvas, et tema siit enam ära ei lähe! Ega keegi ei tahtnud minna, liiati, kui sulle ka piparmündi­teed ja muffineid pakutakse. Ja jälle pidime endalt küsima, kuidas nad jõuavad, kuidas nad oskavad? Pilt sellest elupaigast jäi meid saatma ja saadab siiamaani. Uni ka õhtul peale ei tule, arvas üks meie seast. Heas mõttes muidugi.
Aga ega kõike ka ära rääkida tohi. Ehk sattute isegi kunagi sellistesse paikadesse ja kui ise ei oska minna, tulge meie pensionäridega kaasa.
Aitäh neile, kes meid lahkesti vastu võtsid ja oma kodusid näitasid. Jõudu ja jaksu ilusat Hiiumaad hoidmast ja veel ilusamaks muutmast.
Meie aga jätkame võimaluse korral Hiiumaa avastamist ja toredate inimestega kohtumist.
URVE MERENDI
Giid ja pensionär