Sander Ilves Viimastel aastatel on hiidlased Eesti Kultuurkapitali preemiate jagamisel eriti silma paistnud. Mullu said kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali elutööpreemia tõlkija Piret Saluri, helikunsti valdkonna peapreemia helilooja Erkki-Sven Tüür ja rahvakultuuri valdkonna peapreemia kunstnik Mae Kivilo, aastal 2018 sai elutööpreemia näitleja Roman Baskin, 2012 pälvis aastapreemia Helgi Põllo. Aastate jooksul premeeritute nimekiri on muidugi veelgi pikem.
Sel aastal pälvis kirjanduse valdkonna peapreemia tõelise vägilasteoga hakkama saanud Vaapo Vaher, kes ilmutas oma üheksa aastaga valminud ja Eestis ehk ka kogu maailmas unikaalse kontseptsiooniga hiigeltöö “Hiiumaa kirjanduse lugu”.
Vähem ehk teatakse, et ka Vallo Toomla, kes sai dokumentaalfilmi “Marju Lepajõe. Päevade sõnad” eest Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia, on Hiiumaa juurtega. Preemia võttis ta vastu koos Kaie-Ene Rääguga, kes on filmi produtsent.
“Minu lapsepõlv on Hiiumaaga seotud,” rääkis Toomla Hiiu Lehele. “Minu ema on siit pärit ja siiani elavad kaks tädi, tädilapsed ja onupoeg ning omakorda nende lapsed Hiiumaal.”
Režissööril on siin ka suvekodu, kus ta koos abikaasa Salme-Riine ja kahe lapsega võimalikult palju aega veedab. “Ka suved veetsin lapsena vanaema juures Kärdlas, nii et olen natuke ikka hiidlane ka.”
Eile tuli värskeim uudis, et Vallo Toomla ja tema tiim said Marju Lepajõest rääkiva filmi eest ka riikliku kultuuri aastapreemia. Helistasime Toomlale neljapäeva ennelõunal, mil ta isegi veel ei teadnud, et tuli veel üks preemia, aga juba kultuurkapitali aastapreemia tuli talle suure üllatusena. “See tekitas väga hea enesetunde,” oli Toomla rahul. Eriliselt valmistas talle rõõmu, et tegelikult tunnustati tervet filmituumikut. “Produtsent Kaie-Ene Rääk, operaator Erik Põllumaa ja Mart Kessel,” loetles Toomla oma meeskonda, keda samuti tunnustati.
Pole mängufilmi mõtteid maha matnud
Varasemalt on režissöör auhindu noppinud oma esimese täispika mängufilmi “Teesklejad” eest. Uurisime, kumb žanr Toomlale ikkagi südamelähedasem on, kas mängufilmid või dokumentaalid. “Ma olen ennast pidanud eelkõige mängufilmi tegijaks, see on ikkagi esikohal, aga hetkel on eluetapp, kus mind on hakanud dokumentaalid huvitama.”
Toomla ütles, et tegelikult on tal järgmine dokumentaalfilm juba mõttes: “Natuke vara rääkida, üks mõte on ja lähipäevil tuleb Kultuurkapitalile taotlus esitada filmi arendamiseks. Eks siis näis, kas neile tundub see idee piisavalt tugev, et toetust saada.”
Tegelikult on Toomla proovinud erinevaid žanre: “Ma olen katsetanud ka nukufilme ja hea meelega proovin ka edaspidi liikuda erinevatel maadel, samas pole ka mängufilmi mõtteid maha matnud.”
Filmitegijatele nii Kultuurkapitali aastapreemia kui riikliku kultuuri aastapreemia toonud dokumentaalfilm “Marju Lepajõe. Päevade sõnad” on mullu valminud portreefilm religiooniloolasest, klassikalisest filoloogist ja tõlkijast, tänavu suvel ootamatult manalateele lahkunud Tartu ülikooli õppejõust Marju Lepajõest.
