Suusasõbrad masenduvad, sest talve seekord kohe mitte ei tulegi. Õnneks on möödas ka jõuluaeg, mil meedias nõuti pidevalt taga kohustuslikku lumist piltpostkaardiilma.
Tegelikult küllap paljud ikka rõõmustavad ka: väiksemad küttekulud ja ei pea lund rookima. Võikski ju võtta seda kui kingitust: äkki saabki ükskord ka talveta hakkama? Ei olnud ju väga ammu need kümnendi tagused lumeuputustalved, mis kestsid novembrist aprillini ja normaalne kõnd ununes selle lumes sumpamisega sootuks.
Nojah, räägitakse kliima soojenemisest ja selle liigkiirel arengul võib tõesti ettenägematuid tagajärgi ilmneda. Samas, Eestis oli nii kuue tuhande aasta eest, atlantilisel ajal, niiöelda kliimaoptimum, mil siin aastane keskmine temperatuur ulatus mitu kraadi kõrgemale tänapäevasest ja võidukäiku tegid laialehised metsad. Vabalt võis olla, et siin merelisel maal nii mõnigi talv vahele jäi, meil lihtsalt pole selle kohta andmeid.
Siiski on praegune püsiv soojus tõesti erakordne. Jaanuaris võrdles Jüri Kamenik ETVs praegust talve 2008. aasta omaga. Ent siis tuli talvehari juba jaanuari algul ometigi ära, Hiiumaa keskel Nõmbal sai tolle talve “rekordpakaseks” –11 kraadi. Nüüd pole aga temperatuur isegi päris –5 kraadini langenud. Hakka või kanaari datlipalme kasvatama!
Haruldane on just see püsiv soojus: november, detsember, nüüd jaanuar. Vara on ometigi midagi kindlamat ette arvata. Meie ilma puhul võib kindel olla, et milleski ei või kindel olla. Seda kulunud lauset tasub ikka ja jälle meenutada.
Sügisene meeleolu kipub aina enam kevadise poole kiskuma. Võrumaal lastakse vahtramahla ja mis puha, aga sinililleõied mandril on ikkagi imelik. Soojadel talvedel tuleb tihti Väinamere tagant sõnumeid sinililleõitest. Miks mina midagi sellist Hiiumaal kunagi näinud pole? Vahest on meie sinililled siin veidi soojema olustikuga kohanenud ega trügi iga plusskraadi peale õilmitsema? Näsiniined, tõsi, on läbematud meie saarelgi. Juba jõulude eel avastasin Tubala allika kohal näsiniineraagudel paar puhkenud õit, mis küll ei lõhnanud.
Võõramaised lilled trügivad välja ka Hiiumaal. Kirikakrast ehk õunalillest ei maksa rääkida, tema on meil siin aastaringne õitseja. Aga esimesed lumikellukeste õienupud, esimesed lillatavad ümaralehise alpikanni õiealged kodumetsa sarapuu all… Lõunamaal see alpikanniliik õitsebki talvel, kui puud raagus ja muu rohttaimestik konkurentsi ei paku. Meil on veel ta õitsemise jaoks isegi jaanuari kuuest soojakraadist vähe.
Küll aga õitseb täiega must lumeroos. Minu meelest on see paras hullumeelsus, kui jaanuaris suured valged, kollaste südamikega õied samas puisniidumetsas kaugele hiilgavad. Ta peabki tegelikult talvel õitsema, ometi ei harju ma sellise veidrusega. Võiks arvata, et õite lahtilöömine jaanuaris on paras raiskamine, tolmeldajaid nagunii praegu liikvel pole. Vale puha! Kahekümnendal jaanuaril, peale öökülma, nägin +3 kraadi juures päiksepaistel pisikesi kärblasi usinalt tolmukate vahel liikumas. Ja mõni päev hiljem üht veidrat punast sipelgasarnast moodustist. Küll oleks huvitav teada, kes see säärane imelikult varane putukas on?
Kodumaistest on igasuguse ettevaatuse minetanud sarapuud: tänavust jaanuarikuud ilmestavad pikaksveninud, tolmukatest kollased isasurvad. Kui nüüd külma tuleb, jääb pähklisaak sel aastal ära. Üldse kisub asi lõpuks siiski ohtlikuks. Näiteks aastal 2007 tuli talv 20. jaanuari paiku, kestis ohtra lume ja kuni –23 kraadiga terve veebruari. Tulemuseks olid osliselt kuivanud ploomipuud. Nood olid sügavpuhkefaasist jõudnud välja tulla ega pidanud hiljaksjäänud talvele enam hästi vastu.
Nõnda et jah, nüüd oleks juba igatepidi parem, kui enam seda niiöelda õiget talve ei tulekski. Aga see vana tarkus, et ega tali taeva jää…
Kuidas see Jüri Kameniku väide teleekraanil kõlaski? Et ainus kuu, millal Eestis hakkame senisest rohkem lund nägema, on juuni. Vahest oli see nali? Aga mõne aasta eest mandril sadaski keset juunipäeva lund ja temperatuur langes nulli ning Hiiumaal Nõmbal võttis üks aasta jaanipäevaeelne öökülm veinipuud raagu…
Üks on kindel – igavaks ei lähe meie ilmastikuga küll kunagi.
