repro Kui see leht ilmus, oli teine maailmasõda kestnud juba neli päeva ja viies käis. Kulus veel kuus kohutavalt pikka aastat enne, kui see hullus lõppes. Balti riikide jaoks aga kestis okupatsioon veel ligi pool sajandit.
Sellest, mis toimus, kõnelevad suured pealkirjad: “Läänerindel algas sõjategevus”, “Briti aurik “Athenia” torpedeeriti Iiri meres. Laeva pardal oli 1400 reisijat, kes olevat enamuses päästetud”, “Briti ristleja uputas saksa kaubalaeva”, “Poola merevägi kaotas kolm laeva”, “Kanadas vangistati sakslasi”, “Briti ja Prantsuse suursaadikud lahkusid Berliinist” ja siis “Vene ja Jaapan – erapooletud”.
Sellest, kuidas sakslased hullunud poliitikute juhtimisel pimesi tormasid ajaloo suurimatesse, lausa üleilmsetesse tapatalgutesse, räägib uudis “Saksas palju vabatahtlikke”: “Nagu sõjajõudude ülemkomandost teatatakse, on saabunud vabatahtlikelt nii palju palveid sõjaväeteenistusse vastuvõtmise kohta, et esialgu on vastavate ametikohtade ülekoormatuse tõttu otsustatud ajutiselt katkestada vabatahtlike registreerimine.”
Oli see tõesti nii ja kõik noored sakslased tahtsid surra rohkem kui elada? Või tsiteeris eestlaste Rahvaleh” sakslaste propagandat, et kahuriliha meelsamini lahingusse tormaks?
Avaldatakse kaart seisukorrast idarindel ja teatatakse, et Soomes kutsutakse teenistusse reservväelasi. Eestimaal aga läheb elu sõja puhkemisele vaatamata rahulikult edasi: reklaamitakse kaerahelbeid, valmisriideid, vene ja saksa keele kursusi, tantsukoolitusi…
President Päts jõuab tagasi rongisõidult Tartumaalt ja teatab, et üksmeeles saame kõigest üle…
Leidub ka väike veeruuudis, et Saksa saadik von Kotze on öelnud Läti välisministrile Muntersile, et Vene-Saksa pakt ei sisalda hädaohtu Balti riikidele…
Nüüd teame, et ta kas valetas või ei teadnud Molotov-Ribbentropi pakti sisu.
