Tõniste: Valitsus püsib valimisteni

Kolmapäeval võttis riigikogu 52 poolt­häälega vastu järgmise aasta riigieelarve, mille maht üle 11 miljardi euro.
Päev enne seda oli Hiiumaal rahandusminister Toomas Tõniste, kes kinnitas, et nüüd püsib valitsus valimisteni. Hiiu Lehele antud intervjuus rääkis ta, mida arvab uuest eelarvest, nn katuserahadest ja mida jättis meelde meie maakonna murekohtadena.
Kas riigieelarvega on kõik nii korras, et rahandusminister võib päev enne lõpphääletust riigikogus rahuliku südamega Hiiumaa reisi ette võtta?
Rahandusminister Toomas Tõniste: Jah, minu põhitöö oli see kokku panna, valitsuse poolt sellele heakskiit saada ja esimene lugemine riigikogus ära kaitsta. See on katsumus, kus kõik riigikogu liikmed saavad esitada kaks küsimust. Kes on siis kriitiline, kes mitte. Opositsioonil tulebki tavapäraselt olla kriitiline ja katsuda välja tuua kohti, mida annab kritiseerida. Teised jälle kiidavad nagu see asi käib. Mul on hea meel, et järgmise aasta eelarve on korralikult tasakaalus ja nominaalselt
130 miljoni euroga ülejäägis ja et ka praeguse aasta tulem tuleb kusagil 170 miljoni eurose ülejäägiga. See näitab, et meie rahandus on vastutustundlik ja kasutades ära majanduse tsüklilisust, kogume halbadeks aegadeks niiöelda rasva.
Mida Te ise paljukritiseeritud nn katuse­rahade jagamisest arvate?
See on kahe otsaga asi. Kui raha niiöelda liigub läbi ministeeriumi või ministri kuhugi maakonda kümnetes ja sadades miljonites, siis see ei ole “katuseraha” ja kui on avalikult eelarves lahti kirjutatud, kuhu läheb valitsuse otsusega, siis on see “katuseraha”. See on üks vaidlus.
Teine on see “katuseraha”, mida on igal aastal jagatud riigikogu liikmete poolt. Kõik on kogu aeg jaganud ja ise reegleid kehtestanud. Ka need, kes täna ütlevad, et nüüd nad ei võta “katuse­raha”, on eelmistel aastatel selle jagamist juhatanud ja öelnud: sina saad, sina ei saa, sina võta niipalju ja ole kuss ja siis üks hetk, olles opositsioonis, ollakse pühamad kui pühak ise – see on poliitika.
Mul endal on sellega seoses kahetised tunded. Üks on see, et kui inimesed on riigikokku valitud oma kodukohast, siis ta ju läheb sinna mingisuguste ootustega, et ta saab teha oma piirkonna jaoks midagi head. Ja nelja aasta pärast küsitakse, aga mida sa siis tegid. Ja kui sa ütled, et tead ma tegelesin seal sellega, et meil kõigil läheks hästi, aga ministeeriumites leiti, et minu kodukoha koolile ei ole seda katust või seda teejuppi vaja… Selle koha peal on nagu loogiline, et ka riigikogu liikmel on võimalik mingil määral mõjutada riigieelarve protsessi oma piirkonda märkama. Ja teistpidi on loogiline see, et see protsess tekitab vastakaid tundeid ja leitakse, et see on natuke korruptiivne. Ma täiesti saan aru mõlemast poolest ja mõlemal pool on ka kübeke tõtt.
Milline on järgmise aasta riigieelarve regionaal­poliitiline mõju?
Ma julgen öelda, et kogu eelarve ongi suuresti regionaalpoliitika. Kui vaatame laiemalt, siis alustades näiteks võrgu­tasudest, siis tiheasustusalad, kus reaalne võrgutasu oleks kordades väiksem, toetavad piirkondi, kus vahemaad on pikad ja keegi peab selle kõik kinni maksma. On see siis teedeehitus, kus kasutustiheduse järgi makstes oleks ääre­maade jaoks teedekasutus märksa kallim. Selles mõttes on kogu eelarve üks suur regionaal­poliitika. Samamoodi
Hiiumaa praamiühendus, praamiühendus Saaremaaga, lennuühendus – see kõik on nii-öelda üks pott, kus üritatakse leida mõistlik tasakaal, et elu äärealadel oleks võimalikult hea ja et äärealad püsiks konkurentsis. Hiiumaa puhul on selleks konkreetsed kuluread, kus riik saab selgelt öelda, kas laeva- ja lennuühendus on piisava tihedusega või tekitab see siin elavatele inimestele probleeme ja ühendus on väga hõre.
Hiiumaal on parvlaevaühendus talviti juba liiga hõre – tööpäeviti vaid viis reisi.
Jah, ma kuulsin – oligi nii! – võetakse üks [põhi]reis ära, kuue pealt viie peale. Kohtudes täna ettevõtjatega kuulsin, et kui talveoludes ei ole võimalik kiiresti sõita ja kütust kulub rohkem, siis seni kui jääolusid ei ole, ei peaks seda tegema. Ja jääd ei pruugigi tulla üldse. Minu jaoks oli see uus teema ja ma ei olnud varem kursis sellega.
Ettevõtted ju ei saa nii – nad peavad oma kauba viima teatud ajaks teatud kohta. Kokku­võttes paneb see nad halvemasse konkurentsiolukorda. See ongi regionaalpoliitika, kus riik peab tagama võimalikult sarnased tingimused – pean seda riigi kohuseks.
Mida olulist tänastelt kohtumistelt meelde jätsite või üles märkisite?
Kohtusin ettevõtjatega ja käisin M ja P Nurst aktsiaseltsis, mis järjekordselt näitab, kuidas on võimalik igal pool ettevõtlusega tegeleda. Minu poolt kõigile neile suur aitäh – tänu neile elu selles piirkonnas käib. Kui ma käin Eestis ringi, siis on näha, et seal, kus on tugevad ettevõtted, seal on ka elu ümberringi. Kui mingitel põhjustel, kas valede otsuste tulemusel või ei ole ettevõtlikke inimesi, seal ka elu hääbub ja elukvaliteet on teine. Kui mõtlen selle peale, kuidas meie Eesti nii edukas on, kes on need inimesed ja ettevõtted, kes makse maksavad ja kui palju neid on, siis olen tänulik. Mida rohkem ringi käid, seda rohkem näed, kui tublid meie inimesed on.
Tööjõumured on igal pool. Hiiumaa plussid on võib-olla need, et kogukond on rohkem koos ega jookse nii väga edasi-
tagasi ja see loob stabiilsuse.
Veel üks teema, et kui oleks ajutiselt mingit tööjõudu juurde vaja, siis seda on siin väga raske saada. Kui mitte võimatu.
Ja siis ühendused, needsamad parvlaevagraafikud just ettevõtjate vajaduste kohapealt, toiduainetetööstuses eriti. Sul on kogu ahel üles ehitatud sellesamale parvlaeva­graafikule ja kui see muutub, siis peab võib-olla mõni suur kaubanduskett Hiiumaa pärast kogu oma logistika ümber mängima. See ei ole tihti võimalik ja sellega sa paned siinsed ettevõtted halvemasse konkurentsipositsiooni. Nii et need kaks teemat.
Ja siis on mul Hiiumaa spordihalli üle väga hea meel. Inimestel peab ka talvel olema võimalik teha sporti ja siin need võimalused on siiamaani olnud võrdlemisi nigelad.
Selles mõttes on puudu sellised elementaarsed asjad. Kui omal ajal pandi neid [spordihalle – toim]euroraha najal iga paari kilomeetri taha püsti, siis ma tegelikult imestasin, et siin pole seda tehtud. Nii et ka spordikeskus on siinse elukvaliteedi paranemise mõttes väga oluline. Mis “katuse­rahade” puhul oli varem hästi suur probleem ja sport on hea näide, kuidas poliitikud ronisid spordialaliitude presidentideks ja siis nn katuse­rahadest said toetust ainult need spordialad, kus nemad olid presidendid. See oli hästi alatu, kuna raha jaga-
mine ei olnud kogukonnapõhine ja ei olnud mingit loogikat, lihtsalt – mina olen nüüd president ja mina toon teile riigi raha! Ja võib-olla mõni edukam spordiala jäi toetusest ilma, sest neil polnud erakondlasest presidenti. Nüüd on vähemalt nii, et spordiraha läheb suures osas otse nende eelarvesse ja olümpiakomitee saab kriteeriumite järgi seda jagada.
Mis on Hiiumaa põhiprobleem ja mida vabariigi valitsus peaks tegema selle lahendamiseks?
Suures osas on kõik kinni inimestes ja kogukonnas. Sellest, kui tublid ja aktiivsed me oleme, kui positiivsed me oleme, sellest sõltub ka meie ümbruskond, see on peegelpilt. Alati ei peagi kõvasti häält tegema, võib öelda – saame ise hakkama! Kui meil on ka natuke halvemad konkurentsitingimused, aga me ei nurise. Eestlastel on see minu meelest hästi tugev ja positiivne joon. Siinne loodus ja keskkond on unikaalsed, omaette väärtused, miks inimesed siin elada tahavad ja elanikesaldo positiivne on. Siin on hästi suured plussid, mida mujal ei ole.
Suur rõõm on, et inimesed rohkem Hiiumaale kui Hiiumaalt ära kolivad, kahjuks oleme märganud turutõrget, mis takistab siin endale kodu soetamast või ehitamast – pangad eelistavad anda kodu­laene suurtesse linnadesse, mitte maale. Huvi maapiirkondade vastu on tekkinud, aga pangad ei reageeri sellele. Miks?
Pangad reageeriks siis, kui hinnad järgi tuleks. Pangad vaatavad, et uue maja ehitamine on kallim kui siis, kui sa valmis maja müüma hakkad. Kuna ostjaid ei ole ja tehinguid on vähe, siis pangad nõuavadki liiga suurt omafinantseeringut, mida ei ole kellelgi võtta. Kuna tehinguid uute majadega on vähe ja ostetakse hästi odavaid, siis selle järgi kinnisvara hinnatakse ja raske on laenu saada. Aga see on niimoodi igal pool väljaspool Tallinna.
Kas see on normaalne? Kas see ei takista Eesti regionaalset arengut?
Olen nõus, et siin on mingi turutõrge. Ühtepidi on pangad erasektor, mitte riigiasutus. Ja nemad lähtuvad ka kriisidest, mis on olnud, ja kus lõpuks on neile korterid kätte jäänud ja nad on kaotanud raha ja pidanud kortereid inimestelt ära võtma ja olnud sellepärast pahad. Aga ma olen täiesti nõus, et see on järgmine väljakutse, kuidas seda turutõrget lahendada. On Kredex, noorte perede laenud, kus riik annab garantii – neid meetmeid on, aga võib-olla tuleb rohkem teha. Need on praegu ka, aga paljud võib-olla ei tea seda ja neid on väga keeruline saada. See on probleem, mida järgmine koalitsioon igal juhul hakkab lahendama, sest see on hästi valusalt üleval. Pigem varasemate külakeskuste ehitamise asemel võiks nüüd mõelda selle peale, et pered saaksid oma kodu soetada.
Kas valitsus ikka püsib valimisteni?
Püsib, püsib – kui riigieelarve võtame vastu, siis pole enam probleemi.